29. mai 2013

Liuskuri pulm

 Liuskur ehk vesijooksik (Gerris lacustris)
„Veel kõndijad“ toetuvad märgumatute jalgadega (aga ka keha on märgumatu) vee pindkilele. Esijalgu kasutatakse saagijahil, tugevad keskjalad sõudmiseks ja tagajalgu kasutatakse enam tüürina. Liuskurite „käpa all on küünis“, mis annab vee pindkiles tõukamiseks parema haakumise ja veepeeglist ei vaju läbi neist ükski.
Kui märkad ühte liuskurit on läheduses tavaliselt ka teisi. Seltsis peetakse jahti elusatele putukatele. Saak haaratakse esijalgadega, ohvrisse puuritakse oma terav nokk ja „süstitakse“ ohtralt sülge. See halvab ohvri ja lagundab putukat ja natukese aja pärast imeb liuskur ohvri kuivaks – ujuma jääb vaid tühi kest.
 Varakevadel otsitakse omale lennates „sobiv“ veekogu ning siis kaotavad liugurid  oma tiivad. Maikuus peetakse „pulmi“ ning emasloom muneb kollakad piklikud munad kolme... nelja kaupa näiteks veekogude kividele. Sügiseni selle põlvkonna eluküünalt jagub. 
Tänavune põlvkond kasvatab endale septembriks tiivad,
 et siirduda lennates omale talvituskohta otsima. 
Teksti allikas: www.looduskalender.ee 

20. mai 2013

Huntämblik (Lycosidae)

Huntämblik ei püüa oma saaki võrguga.  
 Ta valvab saaki liikumatult ning sobival momendil ründab kiiresti ja 
haarab sellest tugevate esijalgadega kinni.
 Lõugtundlate abil hammustab ta saagi kitiinkesta katki
 ning nõrutab ohvri kehasse mürki,
 mis tapab saagi ning muudab selle ämbliku jaoks vastuvõetavaks.
Mürginäärme nõre mõjub osaliselt ka seedemahlana, 
mis lagundab umbes tunni ajaga ohvri sisikonna.
Seejärel imeb ämblik juba osaliselt seedunud ohvrit 
ning saakloomast jääb järele ainult kest.

Selline on elu...

15. mai 2013

Objektiivi orduga Pärnumaal

Taaskord oli aeg küps meie fotoklubi kevadmatkaks, 
mis sedapuhku toimus Pärnumaal. Peale seda, kui Pärnus jällenägemisekallid tehtud ja võõrustaja poolt pakutud hommikukohv joodud, võtsime kuue autoga suuna 
Valgeranna poole. Ei, mitte kuulsale golfiväljakule, kus hulgaliselt kaevatud järvesid, voolavaid künkaid ja tehiskupleid näha võib, vaid ikka Audru poldri servale.

 Teadaolevalt on 2000 ha suurune poldriala 
pesitsus- ja läbirändepaigaks paljudele linnuliikidele. 
Nii oli meilgi suur rõõm kohtuda laglede ja hanedega, 
kelle pildistamiseks tuli paremat paika otsida küll roostikus ja puude varjus.
 
Valgerannast kulges meie sõit edasi  Audru poole, kus tehti ka pikem peatus, 
et jalutada kaunis ja kevadises pargis. Õitsesid paljud kevadlilled, 
kuid minu pildile jäid vaher ja varsakabi.
Kohalikel olid käsil omad tähtsad toimetused...
ka uudishimulikul toonekurel, kes pesaserval meie tegemistel silma peal hoidis!
Järgmiseks peatuspaigaks oli Pärnu-Tõstamaa maantee ääres asuv Lindi looduskaitseala,
mille vaatetornist avanes kaunis vaade rabale.
Kahjuks ei ole selles rabas ei matkaradu ega laudteid,
mille olemasolul oleksime kindlasti selle paigaga rohkem tutvust teinud. 
Meie teele jäi  Tõstamaa vallas asuv Pootsi - Kõpu Püha Kolmainukirik,
mille juures piilusime punalutikate salatoimetusi!
Punalutikad jõudsid Eestimaale paarkümmend aastat tagasi ja taimedele ning inimestele
 nad kahju ei tee. Väidetakse, et neid leidub vaid Lõuna- ja Lääne-Eestis ning saartel.
 Vahelduseks pisikestele putukatele pildistasime ka karjakoplis olevaid hobuseid,
kellel kõigil oli üks ja sama poos - ikka ninaga maadligi,
et rohututte suuga haarata!
Peatusime ka Seliste kiriku juures, 
kus pildistamise asemel rõõmsalt värsket hapuoblikaid nosisin!
Edasisel teekonnal Kastna poolsaare poole
märkasime justkui hoiatavat näidet elust enesest,
kus ühel pool teed oli selline autoromu (kirjaga www.autoekspert.ee)

ja teisel pool tihe uduloor.
Kastna poolsaarele jõudes ronisime vaateplatvormile, kust avanes  vaade Liivi lahele.
Vaadet ehtisid rannavallile kasvanud kõrged kadakad ja rannaniidud.
 Sealsamas asusid kuulsad Kastna tammed, mida rahvasuus hüütakse Kapteni tammedeks, sest lagedal rannal kõrguvad tammed olid meremeestele headeks maamärkideks.
  Üks neist on Pärnumaa jämedaim ja ilmselt ka vanim 360 aastat vana puuhiid, 
mille ümbermõõt on 6,25 ja kõrgus 19 meetrit. 
 Sealsel rannaniidul võis näha lihaveiseid,
rahulikke ja uudishimulikke.
Edasi sõitsime Sõmeri hoiualale, mis hoiab Põhja-Pärnumaale iseloomulikku rannikumaastikku: Sõmeri poolsaare rannaniite, kadastikke, 
loopealseid ja rannikulõukaid ning sealset elustikku.
Kaunis oli see vaatepilt, mis Sõmeri vaatlustornist avanes!
Meie viimseks külastuspaigaks oli Matsi külas asuv Sõmeri tuletorn,
                                               mille ümruskonna looniitudel õitsesid karukellad
                                                               ja kannikesed!
Betoonist kaheksatahuline 20 m kõrgune valge tuletorn ehitati 1953. aastal.
 Tuletorni valge tuli põleb pimedal ajal aastaringselt ja see on näha 9 meremiili kaugusele.
Madalale laskunud päike värvis taevalaotuse üle loojanguvärvidega,
muutes nauditavaks iga hetke...
 kõigile kohalolijaile!
Taaskohtumine armsate inimestega kinkis mulle justkui tiivad,
mille abil tõusta linnuna kõrgustesse, et mõista -
 lihtsate asjade kauniduses on vahel kogu tõde!
 

3. mai 2013

Puhas rõõm - kevadine!

Vaikselt ja üsnagi märkamatult on tulnud kevad.  Loodus on ärganud!
Paari nädala jooksul on toimunud suured muutused, nii suured muutused
nagu meile inimestena saavad osaks pikkade aastate jooksul.
Justkui vangistusest pääsenud päike pillub kärmelt kraavi servale ja põõsaste kõrvale rõõmsaid kevadvärve, kinkides päevadele oodatud pikkuse.
Puud ja põõsad on hiirekõrvus,
 
sinililled täisõitsengus.
Järva-Madise rahvatarkus ütleb, et kui sinilillel on palju punakaid õisi, 
siis kasvavad sel aastal linad mitmeharalised. 

Paiseleht rõõmustab meid oma päikesekarva kuldkollaste õitega,
justkui öeldes: ärka ja tee ometigi rõõmsam nägu pähe!
 Iga päev toob juurde mõne uue külalise.
Põldudel käivad ikka veel toitu otsimas mitmetuhandepealised 
hanede ning laglede parved,

 ja metsaalune on täis linnulaulu, mis teeb endalgi rinna rõõmsaks!
Pardid sulistavad rõõmsalt ojavees

 ja metskitsed uudistavad metsaservas.
Metsakuklased on juba ammu oma pesa sisemuse üles soojendanud
 ja sipelgad elavad oma tavalist elu.
Ka mesilaste ja kimalaste kevadised toimetused on täies hoos.
 
Veekogude ümbrused on praegu põnevad 
ja ülejäänud luitunud hallist loodusest ka rohelisemad.
Kodutiigi kogred on talve õnnelikult üle elanud
 ja  tänu konnade pulmalaulule
sain aimu ka nende asukohast ja olemasolust.
Muretsesingi, et kus nad nii kaua on...
 Oeh...no mis sa kostad... ;)
 KEVAD!
Krooks ;)