25. juuli 2010

Hyles gallii

Mõned päevad tagasi, imetledes oma kadunud vanaisa lemmiklilli flokse, mis aias õide on puhkenud, märkasin huvitavat lendajat õite juures askeldamas...
Loomulikult tahtsin ma aru saada, kellega tegu on ja pean ausalt tunnistama, et ma olin täiesti segaduses, sest sellist vaatepilti polnud ma varem näinud.
Ma ei saanud aru, kuidas üks liblikas saab olla nii suur ja sellise käitumisega...nagu koolibri...ja kas ta üldse on liblikas....nii paks pealegi!
Suur oli mu segadus, kuni lõpuks taipasin kaamera järele joosta!
Küll hiljem uurida jõuab!


Aga selgust sain asjasse alles peale pildi üleslaadimist Delfi pildiportaali, kus kasutaja Peloor teadis öelda kellega tegu.
Peale aktiivset googeldamist sain teada järgmist:


 Imekaunis tegelane floksiõitel oli siiski liblikas, kes kannab nime Madara-vöötsuru (Hyles gallii).
Surulased on teravatipuliste tiibadega paksukehaliste liblikate sugukond. Surulaste sugukonda kuulub umbes 1000 liiki, neist 17 liiki on esindatud Eestis. Surulased on võimsaimad lendajad liblikate seas. Surulaste tiivad võnguvad väga kiiresti ning lendamisel tekib vurisev heli (seda oli päris hästi kuulda).
Toitumisel võivad surulased õie ees isegi paigallendu teha nagu koolibrid. Nagu kõik liblikalised toituvad ka surulased õienektarist. Toitu imevad nad imilondiga. Imilont on seest õõnes nagu joogikõrs ja puhkeseisundis pea alla kokku keerdunud. Liblikalistest on surulastel kõige pikem imilont ning tänu sellele saavad nad imeda ka pikaputkeliste õite nektarit.
Mõnede surulaste tiibade sirulaius võib olla kuni 15 cm.
Surulased on liblikate seas ühed kõige paremad lendajad, soodsate tuulte puhul võivad nad jõuda sünnikohast sadade kilometrite kaugusele.
NB!
Kui soovid teada, kas ka sinu maakodu lähedal surud elavad, aseta öösel või videvikus valge lina majaseinale ja suuna sinna lamp (näiteks autotuled, tugev taskulamp).
Vaata, kes linale maanduvad!

Mõnusat tutvumist ja avastamisrõõmu!

12. juuli 2010

Minu merepidu

Mul ei olnud mõttes siia nii tihedalt sissekandeid teha, kuid nädalavahetusel toimunu väärib seda vist küll.
Ilm oli super ja seetõttu sai plaani võetud väike paaditripp koos telkimisega. Paadi sisselaskmiseks valisime Noarootsis asuva Österby sadama, kus asub eelmise sajandi alguses kohalike talumeeste poolt rajatud raudkividest ca 265 m pikkune sadamamuul.
Kuna paadimootori töökorda seadmine võttis aega rohkem, kui plaanisime, oli mul võimalus jälgida sadamas toimuvat.
Muuli ääres ujujaid oli ja tuli pidevalt juurde, üks seltskond noori seadis end aga ujuma otse kanalisse, kus rõõmsate kilgete saatel nauditi mööduvate paatide tekitatud laineid. 



Väikese Kübarrahu laiu olid sõna otseses mõttes hõivanud kajakad, luiged ja kormoranid, kes meie lähenedes kõva kisa hakkasid tegema...
Mind pani imestama, et nad olid nii sõbralikult koos, külg külje kõrval...


Jahte ja kaatreid oli Haapsalu tagalahes väga palju liikumas ...

Dirhami sadamas avanes vaade mulle armsaks saanud Põõsaspea neemele.

Kuna merel oli veidikenegi rohkem tuult, kui mandril, lasime end lainetel lihtsalt kanda ja kiigutada. Küll oli mõnus :)
Vahva oli paadist uurida merepõhja ja vees kasvavaid taimi...


Kirusin end koju mahajäänud harjumuspärase fotokaamera pärast, kuid päikeseloojang Österby lähedal, vaatega Ramsi poolsaare poole oli siiski võrratu! Mõned pildid:


Päris loojangu ajaks jõudsime telkimispaika Ramsi poolsaarele. See neemetipp on Eesti mandriosa läänepoolseim punkt, kust avaneb kaunis vaade Vormsi saarele ja saart mandrist lahutavale Voosi kurgule.


Telkimisest, elevandi suurustest sääskedest ja ostmata jäänud „OFF“-ist ma aga täna ei räägi  :)

Päikest!

9. juuli 2010

Lilled ema aias

Mu ema armastab aeda, ta on me koduaia hing!
Ta suhtleb lilledega nagu elusolenditega ja neile pühendab ta ka suurema osa oma ajast.
Ta räägib lilledega, sest lilled on tema jaoks tõelised elusolendid.
Lillede nimed on sama tähtsad kui inimeste nimed.










Kuna mõned aastatd tagasi sai koostatud õppematerjale lillelegendidest, on meeles üks tore lugu roosi sünniloost. Jutustan nüüd teilegi lõpetuseks selle vanade roomlaste legendi:

Armastuse ja ilu jumalanna Venus supelnud kord meres. Siis sündinudki veevahust roos. Venus näinud imeilusat valget lille ja võtnud selle oma kätte. Roosil aga olnud okkad, mis teinud Venuse käe katki. Jumalanna veri värvinud roosiõie punaseks. Sellest ajast ongi punane roos armastuse sümboliks. Aga kui vanaroomlane sõbra intiimsele lõunale kutsunud, riputanud ta laua kohale valgetest roosidest punutud vaniku. See tähendanud, et kõik külalisega räägitud jutud jäävad sinnasamasse nelja seina vahele, saladuseks. Tekkis kõnekäänd: sub rosa distum - (ladina k.) rooside all öeldu, s.o. vaikimiseks ehk saladuskatte all räägitu.

3. juuli 2010

Õhtupoolik põlluservas


Ei ole lihtne siin alustada...kuid julge pealehakkamine on pool võitu! 

Olen ilmselt lapsest saadik olnud metsa poole, sest juba päris varakult on mind tõmmanud loodusesse - metsa, aasadele - niitudele, sitikate-satikate pärusmaale, kaunite lillede embusse, lumekristallide muinasmaale ja tuisuvaalude vahele.
Mäletan end väiksena tihti imetlemas suviseid põllulilli, olles lummatud nende lõhnast ja värvidest. Polnud olemas lilli, mida ei sobinud emale kinkida, ühtemoodi rõõmu tegid nii paiselehed ja võililleõied, piimanõgesed, takjad ja orhideed. 
  Vaikuse taga on rahulolu. Nagu iga inimene, tunnen ka mina end vaikuses ära. Seal saan ma omaette olla, mineviku ja tuleviku peale mõelda, sest vaikusest tulnuna on ilmakära sees kergem. Minumeelest on see oluline vahe, kas sind tõmbab kusagile või sind lükatakse kusagile... 
Ütleb Hiina vanasõnagi, et puhkenud õit otsi äikesele järgnenud vaikuses, mitte enne äikest. 
Sellest kõigest tingituna sündis minu kirg fotograafia vastu. Seetõttu soovin ma vahel iseendaga olla, kaasas fotokaamera, tihti ka hea sõber või mõttekaaslane!
Harva olen otsinud puhast ilu, aga kui ta mulle ette satub ja ma ta ära tunnen, olen ikka püüdnud ta „üles korjata“ ja õnnega pooleks lähedastega jagada. 
Loodan, et minu loodusfotodes suudad Sinagi leida seda ilu, kasvõi läbi minu silmade...

***************************************************************************
Sarnaseid õhtupoolikuid põlluservas, kus olen käpuli maas ja kaamera käes, veedan tihti...eile näiteks pidin peaaegu rästikule peale astuma ja see ehmatas mind nii, et põgenesin...julgemata tagasi minna. 

Täna püüdsin olla tähelepanelikum. Põlluservas õitsevad praegu paljud ilusad taimed ja oleks patt neid teiega mitte jagada!
Kuigi - oma silm on ikka kuningas!