31. august 2013

Virmalised 31.08.2013

Kui ma 31. augusti ööl, peale kella ühte kodunt välja sõitsin, 
oli taevas pilvine ja eeltööd pilvekaarte uurides tegemata.
 Läbi pilvemassi kumasid tumedal taevavõlvil üksikud vilkuvad tähesilmad, 
kuid õnneks oli näha ka pisut pilvevaba taevast.
Lootus virmalisi tabada oli väike, kuigi ennustused selleks õhtuks olid head.
 Siiski - siiski  täheldasin ma kell 1.50 taevakaarel rohelist kuma
 ja nõrka lillakat- sinakat valgust.
Sellist vonklevat "ussi" nagu 28.08 ööl oli, mu silm ei tuvastanud.
Kell 1.55 sähvisid taevas uhked sambad,
 mis muutsid taeva kirjuks ja mustriliseks!
Selle öö kulminatsioon oli kella 2 paiku, otse Suure Vankri rataste all,
 mis kestis arvatavasti vähem, kui veerand tundi. 
 Vehklevate nõidade vaatemäng oli ilus ja salapärane,
kuid kella 2.30-ne ajal tundus, et etendus on selleks korraks läbi saanud.
Loodan, et üsna pea on siiapoole teel uued päikesetuuled!
Selgeid öid!

30. august 2013

Virmalised 27-28. august 2013

27. augusti õhtul tõusis Maa magnetvälja häiritust iseloomustav Kp indeks 5-ni, 
mis näitas nõrka magnettormi (G1).
 Üle Eesti võis taevas täheldada virmaliste kuma ja sambaid.
Hea juhuse tahtel oli ka minul võimalus seda maagilist ilu näha ja pildistada. 
  Põhjataevasse moodustunud rohekat tooni käänulist valgusriba 
 oli vabalt näha palja silmaga.
Siin õnnestus tabada ka üks lillakas valgusvihk.
 Selle pildi info märgib pildistamise ajaks 28.08, kell 00.01.

Minu sünnipäev!
No sellist kosmilist kingitust poleks osanud uneski näha!

21. august 2013

Nigula raba lummuses, ehast koiduni

Eelmises postituses kirjeldasin läbi piltide meie fotoklubi muljeid Tolkuse rabas. Sama päeva õhtul jõudsime 10 000 aasta vanusesse Nigula rappa, mille  inimtegevusest puutumata metsamassiiv on unikaalne isegi Euroopa mastaabis. Paari aasta tagune öine elamus Suru rabas oli sedavõrd suur, et otsustasime ka seekord ööseks rappa jääda. Loomulikult oli meie unistus pildistada läbi uduloori tõusvat päikest ning kastepiiskades sätendavaid ämblikuvõrke, kuid seekord läks teisiti...
Nigula looduskaitsealal kulgeb 6,8 km pikkune õpperada. Laudtee on osaliselt päris lagunenud ja suuremate vihmasadude järel suht raskesti läbitav. Olime muidugi eriti ettevaatlikud, sest kui ikka oma fotovarustusega koos korra vette käntsad, on lisaks kulutustele meel pikaks ajaks mõru.
Osalise ülevaate rajast sai umbes 1 km rännakuga esimese vaatetornini Nigula järve ääres, kus rada hargneb kaheks ja vonkleb mööda lagedat raba metsa poole. Harud moodustavad ringi, mille läbimiseks kulub umbes 2-3 tundi.
 Nagu metsalgi, on rabal mitu rolli,
 kuid tal on ka lugematu hulk erinevaid nägusid.
 Alati, kui ma temaga kokku saan, vaatab ta mind uue pilguga.
Nigula raba uhkuseks on üle lageda raba hästi silma hakkavad
viis põlismetsaga kaetud rabasaart ja kaunid veesilmad.
 Taevalaotuse värvid ja vormid 
 ei leidnud sel pärastlõunal kuidagi asu,
 iga hetk panid nad meie kujutlusvõime proovile.
Matkatee üks osa kulges läbi iidse põlismetsa, 
kus ronisime üle mitmete mahalangenud puude täpselt sel ajal, 
kui päike suurte pilvede taga peidus oli.
Sügavast metsast väljudes, oli näha, et taamal sadas...
Legendid pajatavad rabas elavatest sookollidest,
 kes mülkasse sattunud looma või inimese kiiresti enda riiki kisuvad...
Sookollidega me õnneks ei kohtunud, kuigi tõepoolest - 
tihtipeale osutus petlikult kõva pinnas hoopis pehmeks ja mudaseks sügavikuks.
Seetõttu ei olnud vahel parema kaadri saamiseks lihtsalt võimalik 
paar sammukest vasakule - paremale astuda.
Üksikud kõrgemad puud heitsid varje veepeeglil...
Pikaleheline huulhein -imeilus kastepiiskadena sätendavate õietaoliste lehtedega 
salapärane putuktoiduline taim, mis on rabas vaevu märgatav,
 köitis jällegi mu tähelepanu - nagu alati!
Pikalehine huulhein (Drosera anglica)

Videviku ajal, kui taevas paistis kuu, ilmus kuu ka järve. 
Taevakuu  paistis ülevalt alla, järvekuu aga altpoolt ülespoole...

Loojuv päike ehapunas taevakaarel
laskus oma pehmesse pessa...
Öö tallas päikese.
Nüüd on kõik teistmoodi -
teistsugused hääled ja vaated, teistsugune valgus ja õhk...
Järve kohale  tõusis udu, oli kuulda tuule rasket hingamist.
Taevavõlvil särasid miljonid tähed...

Suur Vanker ehk Suur Karu (ladina Ursa Major)
Alioth,  Dubhe, Alkaid, Miitsar, Merak, Phecda  ja Megrez

  Heitsin end öö käte vahele, kuuldes igat krõpsu ja sahinat. 

Hommikul ärkasime enne, kui päike läitis idas leegi.
Ümbritsev muutus iga hetkega,
niisamuti nagu mu meel ja mõtted,
mis  täitusid lihtsa ja heleda väega.
Aeg justkui seisaks hetkiti, kuid ometi ta voolab
või langeb esimese sügislehena.
 
 Õhus on tunda suve mineku haprust...
Esimesed päikesekiired, kastelõhnane hommik, 
virvendav vesi, ninasõõrmetes rabalõhn...
Oo vatised pilved, matke mind endasse, helgete unenägude unne,
et ma saaksin jääda sellesse vaikusesse,
 mille taga kasvavad puude varjud taas õhtusse...



Olen südamest tänulik meie matka- ja fotohuviliste sõpruskonnale, kellega koos seda kõike kogeda sain!


20. august 2013

Tolkuse raba

Ammuoodatud  Objektiivi Ordu fotoklubi  kahepäevane rabamatk 
algas Rannametsa - Tolkuse raba looduse õpperaja läbimisega.
2,2 km pikkune rada asub Luitemaa looduskaitsealal ja on ringikujuline.
 Rada lookleb läbi Tolkuse raba, mille liivaseid luiteid katab valgusküllane palumännik.
  Uhke laudtee viib raba suurima maalilise laukani, 
milles tublimad kaaslased lausa ujumas käisid.
Meie õnneks uitasid taevas mõnusad pilved, 
 mis pehmendasid päikese valgust ja lisasid nähtule palju juurde.
  Laudteel liikudes võis näha nii nokkheina,
 erinevat värvi turbasamblaid ja äsja õide puhkenud kanarbikku,
 mille ilu nautisid ka liblikad!
 Taas ringiga palumännikusse jõudes
võis nautida pärastlõunast valguse mängu puude vahel,
  kas koos ämblikuvõrguga, või näiteks kanarbikuga.
Selleks, et midagi näha, on vaja esmalt vaadata. 
Võtta aeg maha ning avada loodusele silmad ja kõrvad...

Toredad hetked olid kohtumised haruldaste kivisisalikega,
 Kivisisalik (Lacerta agilis)  
kes sind arglikult vaatasid, ning peale olukorra turvaliseks hindamist 
heal juhul paigale jäid ja päikesevanni võtsid.

Euroopa Liidus on kivisisalik rangelt kaitstav liik, kantud loodusdirektiivi IV lisasse,
 mis kohustab kivisisalikke ning nende elupaiku hoidma kõigis liikmesriikides.   
Praegu, augusti keskel, hakkab raba juba sügiseselt kirevaid toone võtma.
Kuigi mustikaaeg on läbi saamas, on pohlade põsed juba päris-päris punased – 
tõsi, kõhu alt, kuhu päikesekiired ei ulatu, on marjad kahvatud.
Jõudes liivaluidetelt Tornimäele, ootas meid ees 18 meetri kõrgune Rannametsa vaatetorn .
Koos Tornimäe 34 m luiteharjaga olime korraga enam kui 50 meetri kõrgusel merepinnast!
  Vaatepilt oli uhke. 
Selge ilmaga pidavat seal nägema igas ilmakaares kuni poolesaja kilomeetri kaugusele. 
Pilku mere poole pöörates paistavad kätte nii Kihnu, Sorgu kui Manija saar, 
Häädemeeste rannaniit ja Pärnu laht.
 Teisel pool aga rullub lahti ligi viiel tuhandel hektaril laiutav raba
 kogu oma tagasihoidlikus rohekaspruunis ilus. 
Lõpetuseks aga annan edasi infotahvlilt loetu, mis puudutab Tolkuse raba kentsakat nime:
Varasematel kaartidel on koht üles märgitud kui Suursoo. Tolkuse nimi pärineb alles 19. sajandist. Nimelt olla toonane Häädemeeste riigimõisa rentnik W. A. Thimm oma valdustes ringi luusides avastanud raba idaservas metsatalu, mille asukohast tal aimugi polnud. Talu rajaja oli tsaari sõjaväest kõrvalehoidmiseks metsa pagenud. Et desertöör oli üsna metsiku välimusega, suur ja habetunud, oli mõisnik talle prahvatanud:
 “Sina olema üks tolkus.”  Nimi jäänud kohe talule ja rabalegi külge. 

Meie rabaretk aga sellega veel sugugi ei lõppenud - ees ootas Nigula raba,
 millest lähemalt  järgmises postituses!