30. oktoober 2011

Orkjärve

Seekordne pühapäev viis mind Orkjärve maastikukaitsealale, mis asub minu kodule päris lähedal. Mulle meeldis ka selle mineku põhjus - mind kutsuti välja sööma ja seda sõna otseses mõttes. Munalaskme kandis avanes põllul imeline vaatepilt - moonid õitsesid! Ei oleks osanud sellist asja oktoobri lõpus tõesti oodata!Orkjärvele kohale jõudes oli mõte teha väike jalutuskäik Laanemaa rabajärve äärde, kuid kahjuks ei kannatanud eriti lähedale minna, sest kaldaserv oli väga vetruv ja märg ning jalavarjud kahjuks valed. Siiski õnnestus mul mõned kuremarjad põske pista ja üht-teist pildistada.
Metsaservas ringi vaadates märkasin üht mändi, mille koore sisse oli uuristatud süda. Kas tõesti tuleb oma tunnetest sellisel moel märku anda või on see lihtsalt mingi vajadus endast "märk" maha jätta...Veidi eemal võis näha aga veelgi masendavamat vaatepilti - metsa oli veetud lausa vana televiisori kuvar ja keraamilised plaadid. Uskumatu, milleks mõned inimesed võimelised on! Õnneks ei rikkunud nähtud pildid mu söögiisu ja lõkkel valmistatud supp maitses ülihea! Niisama hea oli näha puude küljes habesambliku tutte rippumas ja teada, et siinkandis puhast õhku veel jätkub.
Hiljuti märkasin habesamblikke Tuhalas ja Valgejärvel ning peale seda uurisin pisut, kas olen ikka nende nime õigesti määranud. Sain teada, et habesamblikel on keskjuhe, mida narmas- ja rihmsamblikel pole. Keskjuhe on tunnus, mida saab kindlaks teha iga huviline ja selleks tuleb lihtsalt sambliku haru venitada. Kui haru venitades pealmine kollakasroheline koorkiht katkeb ja nähtavale tuleb valge keskjuhe, siis on tegemist habesamblikuga. Teistel sama laadi liikidel katkeb haru kohe, sest neil puudub elastne keskjuhe. Just nii ma metsas tegingi ja koorekihi all nägin valget keskjuhe - seega peab nüüd nähtud sambliku perekond olema kindlasti habesamblik (perekond Usnea).
Ma loodan, et ma oma samblike talluste harude kitkumise enne jõule ikka ära lõpetan, mine tea, mida jõuluvana sellest mõtleb, kui talle habeme kallale tikun!

24. oktoober 2011

Nõiakaev

Lõpuks olen minagi oma silmaga Tuhala nõiakaevu näinud ja veelgi enam - kuulnud nõiajutte otse Sulu talu peremehelt endalt.

Kuigi peremees lasi lahkelt piiluda luugi alt saladuslikku kaevu, siis nõidade vihtlemist ma kahjuks ei näinud ja seda unikaalset loodusnähtust tuleb vaatama minna mõnel teisel korral. Olen rahul, et juba eelmisel aastal andsin oma allkirja Nabala karstiala kaitse alla võtmise toetuseks ja Tuhala nõiakaevu hävitamise vastu. Kui sinagi soovid looduse ümberkorraldamist ära hoida, siis tee seda !

18. oktoober 2011

Matsalu rahvuspargis

Nädalavahetusel oli mul jällegi suurepärane võimalus käia koos oma fotograafist sõpradega väljasõidul. Sihtkoht oli Lääne-Eestis asuv Matsalu rahvuspark. Olen enda arvates küll palju Matsalus käinud, kuid seekordsed paigad olid minule uued ja huvitavad. Suur oli äratundmisrõõm kui avastasin tuttavaid paiku sõprade piltidelt, kuid sellist vaatepilti nagu lubati, me kahjuks ei näinud.

Teel kohumispaika Lihulasse peatusime Kasari vanal sillal,
mis on väidetavalt Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild.

Lihula linnusemäel oli meie kohtumispaik,
kuhu kihutati kohale nii pealinnast, Pärnust ja Palamuselt...

Lihula mõisahoone tundus esmapilgul väga sarnane Riisipere mõisaga...

Lihulast suundusime Suitsu jõe äärde,
kus nägime vanu kalurimaju,

lootsikuid jõe ääres

ja üksikut heinapalli, mis metsloomi rõõmustab!

Suitsu linnutornist avanes hea vaade Matsalu metsale,
roostikule ja rannaniitudele.

Laudrada, mis lookles läbi metsa Suitsu vaatetornist
luhaservani, viis meid toreda heinaküünini.

Teel Suitsu jõe äärest järgmisesse peatuspaika
püüdsime tundma õppida lamba hingeelu.
Raske oli mõista, miks nad nii kiirelt meie eest plehku panid.

Seda, et lagled parvedesse kogunevad
ja rändele sätivad, mõistame me ometi kõik.

Penijõe matkarada, mida oli võimalik läbida neljal erineval moel
viis meid mööda rannakarjamaad Penijõe linnutornini,

kus sai nautida head vaadet roostikule ja Penijõe kanalile.

Tagasiteel köitsid mu tähelepanu "Vetevana juuksed"


ja ojakesse langenud sügislehed.


Käisime ka Kloostri vaatetornis, kust laius vaade Kasari jõe luhaniidule.

Vaade oli võimas!

Kukerannas nautisime viimseid hetki päikesega...


kuid teadupärast ei lõpe päev siis, kui päike loojub.
Juba sai mõeldud, mida tulevikus plaani võtta, kuhu ja millal minna...

Suured tänud matkakaaslastele!
Jään põnevusega ootama järgmisi väljasõite!