Hingedepäeval Põõsaspeal

2. novembri õhtul oli mul soov olla soojas kodus, panna põlema küünlad ning mõlgutada mõtteid igavesest elust. Nagu ikka, lõi mu plaanid sassi virmaliste ennustus, mis tõotas just selleks õhtuks G3 magnettormi. Ja nagu ikka, ühtisid minu soovid Jüri ja Emre'ga ning nii saigi ette võetud sõit Põõsaspea neemele. Oma hinges olen selle paigaga alati erilist sidet ja salapärast suhet tundnud ning seetõttu leidsin, et ma saan ka seal omi salajasi mõtteid mõlgutada. 

 

Põõsaspeale jõudes oli rõõmustav näha, et taevalaotus oli  Tallinna ja Keila kandiga võrreldes piisavalt pilvevaba, mis on virmaliste pildistamisel üks olulisi tegureid. 

Sama rõõmustav oli näha vastremonditud ja korras linnuvaatluse majakest. 

Septembri lõpus kirjutas "Lääne Elu",  et Põõsaspea linnuvaatluspunkt 

valmib järgmisel aastal. Jään huviga ootama, mida seal veel ette võetakse.

Selle õhtu erilisemaks hetkeks oli kuu tõus kaugel-kaugel mere kohal.

Vana kuu sirp asendas minu jaoks selle õhtu küünlaleeki.

  Tõusev kuu tekitas kauneid peegeldusi

  rannakividel ja mereveel

 ning taevatähed panid mu kujutlusvõime proovile - 

kas ma näen seal Orioni vööd või mitte?

 Ka Jüri ja Emre olid segaduses - tulevad siis virmalised, või mitte?

Siiski näitasid tabelid, et midagi erilist meil sel õhtul oodata ei olnud. 

Selles peitubki virmaliste ilu ja valu ja võlu- 

neid lihtsalt pole võimalik 100%-liselt ette ennustada.

Lisan siia ka virmalisteküttide Murphy seaduse, mis ütleb, et kui virmalised on, 

siis on kas pilves, või on päev, või mis iganes muud probleemid. 

Ehk siis just nii nagu oli 3. ja 4. novembril, 

kui ennustatud virmalised  meile hilinemisega kohale jõudsid!

Nagu ikka jäime me õhtuga siiski  rahule

 ja ma loodan, et oleme teinekordki  valmis võtma selliseid riske.

Suur tänu teile Jüri ja Emre!

Virmalised Järveotsa järve ääres 7.10.2015

7. oktoobri õhtul oli taaskord võimalus  virmalisi näha ning sel korral õnnestus Jüri nõusse saada, et pildistamine toimub  Nissi vallas, Järveotsa järve ääres. Teades enam-vähem põhjakaare asukohta järve suhtes, tegi see otsus mind küll veidi murelikuks, kuid kes ei proovi, ei saa midagi.
Jüri sõitis Tallinnast välja umbes seitsme ajal, kaasas üks tore Türgi rahvusest fotograaf, kel nimeks Emre. Minu kodukandis kohtudes saime kohe kenasti jutu peale ja sõit läks lahti! Teel tegime peatuse, et bensiinijaamast kohvi osta ning kui ma ühel hetkel pilgu taevasse heitsin, oli imestus suur - seal olid virmalised! Enne kella 8-t õhtul! Enam polnud aega ei kohvitamiseks ega lobisemiseks - tuli kohe edasi liikuda.

kell 20.11 

Kuna virmaliste mäng oli niivõrd põnev,

  tegime järve poole teel olles ikkagi peatuse,

  sest mine tea, mida me maha magada võime!

 Hämmastav oli kusjuures see,

et virmaliste mängu oli igas ilmakaares ja ka seniidis,

kuid seda hetke ma kahjuks ei märganud 

ja aurora corona pilt jäi tegemata.

kell 20.41

 Järveotsa järve äärde jõudes,

 oli virmalisi küll igas ilmakaares, 

 kuid suured puud takistasid meie vaatevälja

 ja seetõttu jäid kaadrid suht ühekülgseteks.

Vahepeal proovisime küll asukohta vahetada,

kuid sellest ei tulnud midagi välja.

 kell 21.41

 Taevane mäng oli võimas

  ja meenutas veidi 17-18. märtsi virmalisi.

 Esimeste piltide tegemise ajal helistasin ma paarile tuttavale, 

et ka nemad sellest osa saaksid. 

Hiljem aga kahjuks selgus, et nemad ei näinud midagi! 

 kell 21.47

Seetõttu lisasin piltide alla ka  kellaajad, 

et anda mõista - virmalisi tuleb jälgida veidi pikemalt, 

kui  lihtsalt korraks toast õue joosta! :)

 kell 22.00

Õhtu oli igati korda läinud ja mu südant täitis suur rõõm,

et sellest osa sain!

Taevalaotusesse sõudvad pilvemassid lõpetasid meie õhtu.

Suured tänud Emrele ja Jürile seltskonna eest!

Järgmise korrani!

Sõpradega Sõbessoos

11. septembril kutsusid pildistamis"kiiksuga" sõbrad Anne ja Jüri mind Sõbessoo rappa, et seal üheskoos virmalistele jahti pidada ning teha mõned öised pildid. Virmalisi oli siinmail imekombel juba mitu päeva järjest olnud ja reedesedki ennustused olid paljulubavad. Et neid aga pildile saada, tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja loomulikult olen ma alati "käpp", kui midagi taolist välja pakutakse. Üksinda julgen ma vaid koduläheduses virmalisi küttida, nii "jänes" olen küll!
Peale tööd koju jõudes jäi mul aega ainult tassikeseks kohviks (et oma väsimust eemale peletada) ning siis tuligi kiirelt fotokola kokku pakkida, poest üht-teist hamba alla haarata ja autole kütet tankida. Nagu eelnevalt oli kokku lepitud, sõitsin kohtumispaika Märjamaale, kus kolisime ümber uhkesse džiipi, mis meid läbi pehme pinnase ja porimülgaste matkaraja algusesse viis.  
No tee peal tegime ikka paar peatust ka, sest kus sa siis sellisest vaatest mööda saad minna!

 Kui rabaserva kohale jõudsime, oli kell pool kümme õhtul ja päike oli juba ammu loojunud. Viskasime seljakotid selga ning asusime rõõmsalt lobisedes teele.

Kui peale mõningast kõmpimist Jalase järve juurde jõudsime, tõdesime, et loojangukuma järve kohal oli  veel olemas.

 Jalutasime taskulampide valguses edasi ning keerasime laudteelt ära - otse rappa, kus jalgealune oli täiesti märg. Pimeduses ei saanud hästi aru rabapinnase värvidest - kuhu võib astuda ja kuhu mitte. Õnneks ei jätnud meist keegi oma kummikuid rappa!

Ühel hetkel oli udu nii suureks läinud, 

et peale paari pildi tegemist tuli koguaeg objektiivi puhastada

ja paljud sel õhtul tehtud pildid läksid seetõttu kustutamisele ja "aia taha". 

Poole üheteistkümne ajal oli taevakaarel virmalise-roheline, 

kuid midagi erksat ei toimunud.

 Seetõttu sai veidike valgusega mängitud

  ja tehtud mõned teistsugused kaadrid.

 Lennukeid, satelliite ning langevaid tähti, 

mis pika säriga pildistades pildile kippusid jääma 

oli sel õhtul kohe eriti palju.

Arvan, et nägin oma 5-6 langevat tähte!

 Tagasi Jalase järve juurde jõudes jätkus vigurdamine valgusega,

 kuniks virmalised erksamaid värve hakkasid pilduma.

 Kogu seda ilu oli näha ka palja silmaga,

 muigugi kordades nõrgemalt.

 Siin siis mõned kaadrid, mis erinevatel aegadel sel õhtul tehtud sai.

 Oli virmaliste elavnemist ja nõrgenemist,

 oli sambaid ja udu.

 Ja udu ja veelkord udu ...ja objektiivi puhastamist

 ning fookuse paika sättimist.

 Nüüd, mil kodus piltidega mässamise lõpetanud olen,

 hakkan koostama kirja Jõuluvanale, 

et ta mulle uue kaamera tooks,

sest tundub, et praeguse kaamera võimalused on minu jaoks juba liiga piiratud.

Ja loomulikult püüan ma olla tubli ja hästi käituda! :)

 Suur tänu Annele, kes mind maitsva ingveriteega poputas

ja oma soojad sokid mulle jalga sokutas!

Ning  suur tänu Jürile, kes mind terve selle õhtu turvas

ja kõik karud ja hundid eemale peletas!

Millal jälle läheme?

Simisalu-Matsimäe ja Seli raba.

Seekornde Objektiivi Ordu rabaöö leidis septembrikuu esimesel reedel aset Aegviidu-Kõrvemaa puhkealal. Meie plaan oli minna Seli rappa või ka Seli soosse, nagu seda kohta kutsutakse ja kohtumis- ning ööbimispaigaks valisime Matsimäe karjääri lõkkekoha. Õhtul, kui heade sõpradega kohtumise-kallid tehtud, asusime kohe enne pimeduse saabumist rabaserva uudistama, et hommikul, päikesetõusu ajal oleks teada, mis meid ees ootab.

Vaade Matsimäe karjäärile oli värviline

Kõrgelt oosiharjalt laskus rada raba peale, kus kulges laudtee. Piki laudteed kõndides  jõudsime laugaste ja älveste vahele ning sealsest vaatetornist ulatus silm vaatama kaunile rabamaastikule.
See kõik oli paljutõotav! Pimeduse saabudes katsime katusealuse lauakese hea ja paremaga ning juttu jätkus kauemaks. Vahepeal tegime ka mõned valgusmaalingu katsetused ja peagi oli aeg sealmaal, et päikesetõusuni oli aega vaid mõned tunnid. 

 Varahommikul tõustes näitas kell 5.40. 

Küll oleks tahtnud veel magada, kuid miski nagu sundis tagant. 

 Rappa jõudes oli kuulda raba hingamist ja ringutamist,

 kuid udu polnud. Ei kuskil!

 Kui päike tõusis, polnud ka teda näha,

sest pilved katsid nii koidukuma, kui värvid.

 Siiski algas see  uus päev salapäraselt!

 Kui olime jõudnud rabatornini, tabas meid midagi ebameeldivat.

 Korraga lõi välku ja müristas. Siinsamas, lähedal.

See sundis meid kiirelt lahkuma tagasi ööbimispaiga juurde.

Algas sadu, mis kestis ja kestis, ning mõned meist lausa loobusid ja lahkusid.

Kuid lootus sureb ju viimasena, eksole!

Keskpäeva paiku jäi sadu üle ja taaskord oli meil võimalus alustatu lõpule viia.

Seekord siis end korralikult registreerides!

 Värvid, mis nüüd rabas olid,

 olid hoopis erisugused:

 palju erksamad ja kirkamad!

Ka pilvine taevas andis nähtule palju juurde!

 Meid köitsid rabajärved ja älbed,

 peegeldused 

 ja rabasaared.

 See värske õhk, mis seal rabas oli, 

 

oli samuti kirjeldamatu!

 Rabas liikudes oli plaan minna Seli rabajärveni  55mm objektiiviga

 ja tagasi tulles panna ette makroobjektiiv.

 Kuid ka see jäi vaid plaaniks,

  sest siit-sealt kostus taas müristamist,

 mis pani meid tagasitee poole pöörama

ja sammu kiirendama.

Siiski sai korra veel vaatetorni ronitud

ja paar kaadrit tehtud!

Vot selline oli see meie seekordne rabaöö Seli soos,

millega ise küll väga rahule jäin.  

Kahju, et järgmise korrani nii palju aega on,

 sest hetkel on tunne, et tahaks sinna kohe tagasi minna!

Südamlikd tänud ja tervitused mõnusatele matkakaaslastele ka!