Liuskuri pulm

 Liuskur ehk vesijooksik (Gerris lacustris)

„Veel kõndijad“ toetuvad märgumatute jalgadega (aga ka keha on märgumatu) vee pindkilele. Esijalgu kasutatakse saagijahil, tugevad keskjalad sõudmiseks ja tagajalgu kasutatakse enam tüürina. Liuskurite „käpa all on küünis“, mis annab vee pindkiles tõukamiseks parema haakumise ja veepeeglist ei vaju läbi neist ükski.

Kui märkad ühte liuskurit on läheduses tavaliselt ka teisi. Seltsis peetakse jahti elusatele putukatele. Saak haaratakse esijalgadega, ohvrisse puuritakse oma terav nokk ja „süstitakse“ ohtralt sülge. See halvab ohvri ja lagundab putukat ja natukese aja pärast imeb liuskur ohvri kuivaks – ujuma jääb vaid tühi kest.

 Varakevadel otsitakse omale lennates „sobiv“ veekogu ning siis kaotavad liugurid  oma tiivad. Maikuus peetakse „pulmi“ ning emasloom muneb kollakad piklikud munad kolme... nelja kaupa näiteks veekogude kividele. Sügiseni selle põlvkonna eluküünalt jagub. 
Tänavune põlvkond kasvatab endale septembriks tiivad,
 et siirduda lennates omale talvituskohta otsima. 

Teksti allikas: www.looduskalender.ee