20. mai 2019

Salevere Salumägi 19.05.219

 Kõik sai alguse sellest, kui paar nädalavahetust tagasi Keila-Haapsalu maantee ääres 
Üllariga suurt mahakukkunud männipuud uudistasime ja seejärel Läänemaa turismikaarti uurisime. 
Kaardi ülaosas oli nr.39 juures märgitud paik "Salevere Salumägi", 
kus me imekombel käinud ei olnud ning hiljem kodus asja uurides 
süvenes meie soov seal ühel päeval ära käia. 
Nii ka läks, sest möödunud pühapäeval võttis meie auto suuna just sinnapoole. 
Matsalu Rahvuspargis ootas meid väidetavalt üks Läänemaa kaunemaid paiku,
mis pidi eriti kaunis olema  just kevadel, lillede õitsemise ajal.
Kohe matkarajale astudes märkasin ma igal pool piibelehe lehti
ning siin-seal oli märgata ka juba avanenud õisi.
Harilik maikelluke ehk maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis L.)

Silmadega ümbrust uurides ütlesin Üllarile, et sellises kohas 
 
võiksid õitseda kassikäpad ning nagu tellitud - seal nad olid!
Kassikäppadel paiknevad isas- ja emasõied erinevatel taimedel. 
Kassikäpp   (Antennaria dioica)
Enamalt jaolt on emasõied roosad, aga isasõied valgemad.
Minu suureks üllatuseks õitsesid ka anemoonid!
Metsülane e. anemoon (Anemone sylvestris) 
Lillede juurest edasi astudes 
 
märkasin teel juba varem tuttavaid punalutikaid, 
kes olid tihedalt teineteise vastu koondunud.
 Arvatakse, et see pakub eredalt värvunud putukatele 
paremat kaitset looduslike vaenlaste, eriti lindude vastu. 
Matkarada läheb edasi ülesmäge läbi  loopealse, edasi piki pangaserva kuni 5 m astanguni, 
jätkudes uhke ja heas seisus laudtee ja treppidena. 
 Salumäe jalamil kasvab liigirohke laialehine mets.
 
Salevere Salumägi pidi olema tuntud kui "usside", s.t. madude koondumiskoht, 
mida ka ussimäeks kutsutakse.
 Õnneks nägime me vaid ühte ussi moodi puud!
Mets-kuukress (Lunaria rediviva) 
Mets-kuukress on Eestis harvaesinev ning kuulub III kategooria looduskaitse all olevate liikide hulka.

Kõige suuremat ja veerohkemat allikat, mis pangaastangust välja voolab, 
kutsutakse Salumäe Silmaallikaks. 
Varasematel aegadel on see olnud ohverdamispaik ning nagu ikka allika veel 
arvati  sellel olevat raviv ja noorendav võime. 
Vanarahva uskumuse järgi saavat jaanipäeva südaööl allikaveega silmi pestes isegi pime nägijaks.
 Allika juurest tulnuna märkan, et jälle olen andnud põhjust enda järel ootamiseks. 
Auto termomeeter näitas matkarajale asudes 26.5 - 27 kraadi sooja. 
Õnneks pakkus metsaalune veidikenegi leevendust ja varju 
ning ka allikavesi oli mõnusalt külm ja kosutav. 
Ja nii me siis sammusimegi aga vapralt mööda seda uhket rohelust edasi ning oletan, 
et astusime oma jalgadega ka Salumäe muinaslinnuse jäänustel või nende kohal.
Kuuldatavasti on Salevere kohta on rohkesti huvitavat juba välja selgitatud, 
aga siiski leidub veel palju salapärast – põnevaid uurimisteemasid 
jagub nii ajaloolastele kui ka loodusteadlastele. 
Paiga võlu seisnebki selles, et iga inimene saab siin kogeda avastusrõõmu 
ja tunnetada iidseid aegu ning usun, et kellel on selle paiga vastu suurem huvi, 
leiab ka vajalikku infot!
Meile see paik meeldis. Olgugi, et unistuste pilt voolavast ja veerohkest allikast jäi tegemata, 
pakkus see väike matk piisavalt häid emotsioone ja äratundmist!
Kohtumiseni looduses!

PS! Selles postituses on Üllari loal ka mõned tema pildid, mis tunneb ära vesimärgi järgi.