3. september 2014

Mukri raba lummuses

RABAÖÖ ehk siis ÖÖ RABAS on saanud meie armsa "Objektiivi Ordu"
fotoklubi traditsiooniks ja sel aastal sai kohtumispaigaks valitud Raplamaal,
Eidapere lähedal asuv Mukri raba.

Kolm aastat tagasi sai ööbitud Suru rabas ja eelmisel aastal olime Nigula rabas
Need erakordsed öised ja varahommikused elamused rabas ei anna asu-
ikka ja ikka tahad seda jällegi kogeda ja seda õiget päeva annab ikka oodata,
sest ootaja aeg on nii pikk.
Mukri rabarajale saab minna üle soo kulgeva tee pealt kolmest kohast:
kahelt poolt raja otstest ja ka umbes torni kohalt raja keskelt,
kus teeotsa juhatab kätte üle kraavi olev sillake.

Laugaste vahel vonklev laudtee viib Mukri rabajärve äärde,
kus sai imetleda kauneid vesiroose.



 


Raba keskel kõrgub uhke 14 meetri kõrgune vaatetorn, 
seni ainus omataoline Raplamaal.
 Vaatetornist avanevad vaated olid nii lummavad, 
et võtsid peaaegu hinge kinni!
Peale õdusat õhtust lõkke ääres olemist
ronisime vaatetorni kuuendale korrusele, pugesime magamiskotti
ja uinusime miljonite taevatähtede sära all.
Hommikul ärkasime enne, kui päike läitis idas leegi.
*** 
Järgnevad pildid on tehtud varahommikul-
ja just sel' ajal, 
 mil' Raba hingas ja ringutas,
 sel' ajal, 
 mil' Päike oma esimesi kiiri läbi pilvede pressis.
Sel' hetkel,
mil' päeva esimesed Päikese kiired maa peale laskusid
 ja Raba avas oma rohelised silmad
ning hõõrus silmist une,
 ikka selleks, et nägemine selgemaks saada!
Rabalaukad,  avarus ja salapära,
 kidurad puud ja hurmav lõhn. 
Looduse hommikuvalguse ja udu voogamine
haarasid endasse kui võimas sümfoonia. 
Uttu kadusid piirid näilise ja tõelise vahel.
Näen, kuidas rabamännid
on lõpuks oma ladvad uduvaibast välja sirutanud.




Õrnad ämblikuvõrgud olid kui väravad
siinse rahu ja sealse sagimise vahel.


 

Olen südamest tänulik meie matka- ja fotohuviliste sõpruskonnale,
kellega koos seda kõike kogeda sain!

8. juuli 2014

Orhideede ja liblikate paradiisis


Möödunud nädalavahetusel oli mul taaskord võimalus kokku saada 
oma armsaks saanud Objektiivi Ordu fotoklubi sõpradega. 
Seekordne kokkusaamine toimus Harjumaal, Rae vallas, Lilleorus.
Lilleoru on paik, kus järgitakse India pühaku Haidakhandi Babadži
 üldinimlikku õpetust tõest, lihtsusest ja armastusest. 
Lilleoru on õpinguid soodustav paik neile,
 kes on pühendunud vaimsele arenguteele. 
Sellest kõigest rääkis meile lähemalt meie küllakutsuja Aimar,
 keda oli tõesti mõnus kuulata 
ning läbi tema leida võimalus enese sisse vaatamiseks. 

Lõhnav käoraamat (Gymnadenia odoratissima)

 Peale põnevat vestlusringi Lilleoru- ja fotograafiateemadel 
suundusime aga looduse rüppe, 
 täpsemalt Paraspõllu looduskaitsealale, 
 kus pildistasime Eestimaa kauneid orhideesid, 
Kärbesõis (Ophrys insectifera)

 liblikaid  ning loomulikult  kõike muud...

(Tettigoniidae)
Midagi põnevat märgates tuli vaikselt objektile lähemale hiilida
 ja ta kaadrisse püüda, kuid tihtipeale oli see just nii,
 et kui peaks päästikule vajutama, 
otsustas liblikas või mõni muu modell ära lennata
ja kõike tuli alustada uuesti!
 Loodusfotograaf peab olema justkui võlur,
kes suudab liblikate ilu kaamera abil kaasa viia, 
 samal ajal, kui kaunitarid ise jätkavad endise lustiga lendu õielt õiele.
 Valgusega meil sel õhtul kahjuks eriti ei vedanud, 
sest pilved otsustasid just loojangpoolsele ilmakaarele 
 oma "kardinad" ette tõmmata. 
Kuid Paraspõllu kaunis loodus pakkus siiski sel õhtul palju elamusi, 
mis ei kordu samasugusena niipea, võib-olla isegi mitte kunagi. 
Paljud hetked, mil saime "nägijaks", olid kui imelised kingitused.
Looduses ja sõpradega koos viibitud aeg on korda läinud isegi siis,
kui kaamerasse pole salvestatud ühtegi pildifaili.
 Seekord läks teisiti ja mu elamuste- ja mälestuste pagas 
on oluliselt täienenud läbi selle kauni päeva, 
mille veetsin koos Objektiivi Orduga!
Aitäh teile kallid sõbrad! 

31. mai 2014

Aphrodite kingake (Cypripedium calceolus)

On kuldkinga õitsemise aeg ja nii nagu eelmiselgi aastal, 
oli ka nüüd suur soov minna pildistama  kõige kaunimat käpalist
  ja kõige suurema õiega orhideeliiki Euroopas - kaunist kuldkinga,
mida rahvasuus kukulinnupätadeks kutsutakse.
  Veel nimetatakse seda lille käo- või neitsikingaks. 
 "Kinga" sisemusest tuleb meelitavat lõhna,
mis meelitab ligi putukaid. 
Kes on aga sinna sattunud, saavad petta,
sest kuldkinga õies nektarit ei olegi! 
Õie sisemine külg on kaetud hoopis limaga. 
Nii osutub mõnelgi putukal õiest väljapääsemine õlejõu käivaks. 
Nõrgemad võivad isegi hukkuda,
kuid tugevamad ronivad väljapääsu juurde. 

 Väljapääsu ees on tolmukad,
mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. 
Vastu õieemakat minnes 
jätab putukas maha sinna eelmiste õite tolmuterad.
Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud.
Ühes kupras valmib enamasti üle 10 000 seemne. 
Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise 
ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt 15 aastat!
Kuldking on taim, kes püsib oma kasvupaigas väga kaua,
aga uusi paiku asustab harva ja visalt.

  Kuldking on looduskaitse all!