Kuigi plaanisime Üllariga pühapäeva veeta täiesti kodus,
oli soe ja päikseline ilm see, mis meid ümber mõtlema pani. Kuid kuhu minna... kuhu ometi minna?
Ega me seda end välja sättides tegelikult täpselt ei teadnudki ja alles siis,
kui auto Haapsalu-Tallinn suunal justkui iseenesest Haapsalu poole keeras,
turgatas äkki pähe esmalt Matsalu Kloostri torn ja siis hakkas juba mõtteid edasi tulema ...
Mida kaugemale kodunt sõitsime, seda rohelisemaks muutus loodus
ja seda enam oli metsaalustes õitsvaid kevadlilli.
Nagu ikka erilisi haruldusi nähes,
tuli auto peatada nii kanakoole, kui ülasebeebide pärast.
Teel lippavat jänest aga ei jõudnud korralikult pilti püüda,
sest nagu ikka, oli kaamera jäänud makroseadetele.
Ka mitte seda teist jänest, keda mõni tund hiljem nägime :)
Kloostri vaatetornis oli kahju, et me linnuvaatlusbinoklit kaasa ei olnud võtnud,
kuid vaade Kasari jõeluhale oli sellegipoolest võimas ka palja silmaga vaadates.
Edasi sõitsime Suitsu jõe vaatetorni juurde,
kus olin varem ordukatega käinud.
Taaskord sai tõdeda, et toomingapungad olid puudel eriti suured
ja küllap saab sealpool veidi varem kõik kena ja roheline olema.
Talvest ehk siis üksluisest valgest väsinud silmad
märkasid looduses pisematki rohelist rohuliblet,
või peagi uuele elule tärkavat taime.
Suitsu vaatetorni all püüdsid mõned taimed vaataja pilku lisaks kenale rohelisele
ka oma arvestatava suurusega.
Mina jätsin torni ronimise seekord ära
ning kurvastasin all ülesvõetud laudtee pärast.
Ega ma kaua ei saanudki kurvastada,
sest üks kaunis kevadine lapsuliblikas paiseleheõiel
tegi mu tuju natuke paremaks.
Kuna metsaalune oli niivõrd märg, siis matkarada me jalge alla loomulikult ei võtnud ning otsustasime edasi minna Puhtu-Laelatu looduskaitsealale.
Edasi sõites oli au kohtuda ühe rebasega
ning selliste vahvate lammastega.
Küll neil olid ilusad sarved :)
Olime jõudnud Puhtulaidu!
Kui olime rannaniitude vahelt jõudnud metsa alla,
Harilik lõokannus (Corydalis solida)
võttis sealne vaatepilt mind lausa ahhetama! No nii ilus oli!
Metsa all õitsesid läbisegi ülased ja karulauk,
mida loomulikult sai ka suhu pistetud!
Oli ikka hea ja maitsev ja mis peamine- tervislik!
Ühel hetkel olin silmitsi väikese linnukesega,
kes tundus metsvint olema. Kohtumine oli põnev!
Mulle tundus lausa, et ta oli justkui hüpnotiseeritud,
sest ta lasi mind endale nii ligidale.
Ja ikka nautisin ma läbi kaamerasilma kevadist rohelust
ning mõtlesin, kes seal augukeses küll elada võiks.
Astusime läbi ka Schilleri monumendi juurest
ning taas- no tõesti, ei saanud üle ega ümber...
Metsaalune valgus langes ülastele nii kaunilt,
et taaskord olin põlvili lillede ees maas...
ja ise nii õnnelik!
Tagasitee poolsaare tipust möödus ikka silmadega ümbrust uurides
ning kaameraga hetki jäädvustades.
Mere ääres oli veidi tunda tuuleõhku liikumas,
kuid muidu võib öelda, et oli päikseline, tuulevaikne ning väga ilus kevadpäev,
mille sarnased võiksid olla kõik ülejäänud tulevased päevad!
Järgmise korrani, sõbrad!
