20. veebruar 2018

Väike seiklusmatk Väinamere laidude vahel

Nädalavahetus läks seekord jälle nii nagu tavaliselt - 
hommikul sai kokku pakitud piknikukott ja fotovarustus, 
kaasa sai võetud piisavalt palju sooje riideid ning sõit võis alata. 
Meie eesmärk oli minna Lõpe lahe ja Väinamere vahelisele alale 
laidude lähedusse uudistama. 
Kuna matkalisi oli  kokku kolm, 
sai asi lahendatud selliselt nagu alloleval pildil näha 
 ning peab ütlema, et see oli tõeliselt mugav ja lahe!

 Enne jääle minekut sai üle kontrollitud jää paksus ja reisi turvalisus.
 Mõõtmine näitas, et jää oli üle 20 cm paks.
  Meie teekond kulges vaid laidude lähedal- seal, kus vesi oli väga madal.
 Pakase kunsiteosed olid imetlusväärsed,
 niisamuti nagu metsloomade jäljed merejääl.
Siin on üks vapper põder sammunud Põgari-Sassi kandis
üle merejää. 
 Tauksi saare (mis on Eestis suuruselt 19. saar)  
 läheduses nägime merikotkast,
 kes jättis maha sellised uhked jäljed!
 Tema jalajälg oli aga hämmastavalt  suur!

Meie tee kulges edasi Tauksi saarelt 
 Liialaiu ja Sõmeri poole 
 ning pean ausalt ütlema, et nüüd pilte vaadates
 ei oska ma kuidagi eristada, mis on mis 
ja samuti ei oska ma öelda, kas pildil on rebase või šaakali jäljed :) 
 Vaated olid ilusad ja suvistest merereisidest pisut tuttavad,
 kuid ometi oli talvine vaatepilt hoopis erinev ja omanäolisem.
 Siin-seal oli näha vahvaid tuisuvaale
 ja põnevaid värvikontraste.
 Üks ja ainus kord rannalähedaste kivide vahel sõites oli meil ka väike ehmatus- 

ühes kohas vajus käru ratas pauguga läbi jää. 
Lähemal uurimisel selgus, et jää all vett ei olnudki!
Õnneks ei midagi ohtlikku! 
 Ja olimegi  lõpuks õnnelikult tagasiteel 
 ning väike seiklus tehtud!
  Ilm oli kah super!
Järgmise korrani, sõbrad!

22. jaanuar 2018

Jäine Jägala

Möödunud nädalavahetusel ehk jaanuari kolmandal nädalavahetusel 
tegime Üllariga natuke pikema tripi ja seekord oli meie sihiks Jägala juga.
 Vett on tänavusel sügis-talvisel ajal küll igal pool palju olnud 
ja õnneks pole kõik jäätuda jõudnud. 
 Jägala juga on praegu pakkumas vaatepilte,
  mida kaugelt ja lähemalt vaatama tullakse. 
 Saadavad elamused Lumekuninganna lossi juures jalutades on väärt iga hetke,
sest just seal saab nautida kaunist kunsti, 
 mis külma, sooja ja tuule käes on sündinud!
 Imeline!


Lossiruumides ettevaatlikult ja salaja kõndides
  õnnestus mul piiluda ka jahedasse ja niiskesse ballisaali,
 mis oli rikkalikult kaunistatud uhkete  briljantide ja kroonjuveelidega.
 Tundus, et kõik oli suure ballipeo alguseks ideaalses korras
ning iga pisemgi detail omal kohal! 

Jägalal tundsin rõõmu nendest väikestest hetkedest,
 mida läbi piltide teiega jagan!
Järgmiste kordadeni, head sõbrad!



16. oktoober 2017

Viies aastaaeg Soomaal 15.10.2017

Laupäeva õhtul leppisid minu ja mu noorema õeraasukese mehed omavahel kokku, 
et pühapäeva hommikul on start Soomaale. Õhtul kiire ilmateate uurimine pühkis igasugused kahtlused ning enne ööund sai mitmete seadmete akud laadima pandud. 

Pühapäeva hommik oli imeline - aknast välja vaadates oli kõikjal udu 
ning päike säras igas ilmakaares, lisaks olid taevast ehtimas ka mõned kenad pilvetupsud!

Hommikukohvi joodud, valimas käidud, võileivad, termosed, kaamerad, 
statiivid, droonid ja kummikud seljakottidesse pakitud, 
mahutasime end Üllariga Reigo-Marge mugavasse bussi 
ning sõit võiski  alata.

 Nagu arvata võiski, sai meie teekonnaks just selline nähtamatu sirgjoon, 
mida joonlauaga Regio paberatlases punktist A punkti B võib tõmmata 
ehk siis sõitsime kõige otsemaid teid pidi, vahepeal näpuga kaardilt järge ajades 
ja pildistamise-jalasirutamise peatusi tehes. 

 Aeg-ajalt oli teekonnal väga kauneid ja värvilisi hetki, 
mida püüdsin oma kaamerasilmaga jäädvustada.
 Järgnevad pildid on jäädvustatud Kivi-Vigalas,
Enge jõe ääres.




 Siin on aga  Kivi-Vigala paisjärv-
 milline uhkus väikesele maakohale!

 Edasi sõites ja Torisse jõudes, 
 pani sillalt Pärnu jõele avanev vaade meid kõiki ahhetama-
 millised värvid ja millised peegeldused!


 Kummalisel kombel selgus, et ma pole kunagi käinud Tori põrgus 
 ehk siis täpsemalt sajandite jooksul liivakivist 
 kaldajärsakusse uhutud koopas. 

 Oletan, et nendes väikestes aukudes toimetavad liivaherilased , kuid võin ka eksida.
 Veel veidi edasi sõites jõudsimegi lõpuks Soomaa Rahvuspargi aladele, 
 täpsemalt Meiekose tamme metsaonni juurde, 
 mis asub Raudna jõe kaldal, suure tamme all. 

Siin on võimalik pikniku pidada ja telkida või kasutada ööbimiseks metsaonni.
  Sealt mõni kilomeeter eemal 
 asuvad Meiekose ja Ingatsi õpperajad. 

 Elu Soomaal sõltub ilmastikust rohkem kui kusagil mujal Eestis. 
 Sakala kõrgustikult alla tulvavat kevadist suurvett 
ei suuda Soomaa jõed korraga mahutada. 
 Nii valgub vesi luhtadele ja metsadesse 
ning ujutab üle teedki, katkestades ühenduse välisilmaga.
  Üleujutusi on Soomaa elanikud nimetatud ka viiendaks aastaajaks, 
sest see kordub siin peaaegu igal aastal. 

Viies aastaaeg on aga parim aeg Soomaa maastikuga tutvumiseks – 
kasutades selleks näiteks kanuud.
 Meie kasutasime kummikuid!


  





 Edasi sattusime Tipu külla, Viljandi ja Pärnu maakonna piirile, 
kus asub koprarada. 
Rada algab Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse kõrvalt.
  Koprarada viib teid läbi erinevate metsatüüpide Mardu oja äärde, 
 kus on end elama asutanud koprapere. 
 Meie tegime sellel rajal ainult väikese tiiru, 
 kuid vee alla jäänud infosildi nägime siiski ära!
 Pool tundi hiljem olime sellise vaatepildi tunnistajateks,
  kus üleujutus on enda alla võtnud heinamaa,
  millelt heinapallid veel koristamata.

 Edasi viis meie teekond Öördi  metsaonni juurde,
  kust tipa-tapa astusime mööda matkarada otse Öördi rappa. 
 Öördi raba on Soomaa rahvuspargi rabadest ainuke, 
 kus raba servas on säilinud jäänukjärv kunagisest suurest jääjärvest.
Tagasiteel metsaonni juurde nägime ka kollaste silmadega Öördi koletist!
 
 Muidugi pidime minema uudistama ka Tohvri külla, 
 kus väidetavalt ligi nädal aega kestnud vihmasajud on üle ujutanud sõidutee, 
 mis on raskesti läbitav. 
 Selline see vaatepilt seal oli- 
peale pisikest olukorra hindamist ja mõttepausi 
 ületasid üleujutatud tee nii mootorrattur,
 sõiduauto ja meie bussikegi!
 Nüüd aga oleme jõudnud Oksa küüni-metsaonni juurde. 
 Parklasse sõita ei õnnestu - kõik on vee all. 
 Vee all on ka mitmed-mitmed heinarõugud 
 ning arvatavasti ka küün ise.

 Igatahes oli meie päev Soomaal imeline- 
seda nii ilma, meeleolu kui ka seltskonna poolest!
Viuhti... viimane pilt bussiaknast - ja sõit kodupoole võis alata!
 Loodan siiralt, et mu fotoblogi head lugejad satuvad samuti vähemalt korra elus Soomaale!
***
Kaunist kuldset sügist!
Järgmise korrani!


Mõned Soomaa looduskirjeldused on pärit siit lehekülgedelt: https://loodusegakoos.ee/where-to-go/national-parks/soomaa-national-park