Nädalavahetus Tallinna lahel ja Põõsaspea neemel

Nädalavahetusel sai traditsiooniliselt käidud meremessil 

 ning peale seda sattusime justkui iseenesest mere äärde,

 sedapuhku siis Muuga ja Tallinna lahele.

 Leppneme sadamas oli palju lahtist jääsuppi,

 seevastu Tallinna lahel jagus jääl talverõõmude nautijaid! 

 Küll oli seal jääpurjetajaid ja uisutajaid, 

 niisama uudistajaid ja lihtsalt päeva nautijaid!

 Järgmisel päeval oli samuti mõnus, päikseline ilm ning patt oli kodus istuda.

 Kuna minul oli võimalus valida sihtkohta, siis ...

  pole ju raske arvata, et teekond viis meid Üllariga Põõsaspea neemele!

 Üsna pea leidsin teiste seast üles oma salajase kivi

 ning seejärel jäädvustasin nähtut läbi kaamerasilma,

 sest seeläbi oled ju Sinagi nagu Põõsaspeal käinud :) 

 Päike näitas lahkelt  oma võimu mereäärsete kivide vahel, kuid mitte kõigi. 

Kui mõnedel olid ninad juba tatised, 

siis teistel olid kaela ümber ikka soojad sallid,

 mõnel veel ka mütsid peas, endal kõrva tagused märjad :) 

 Mille järgi Päike oma valikuid tegi, jäigi arusaamatuks.

 Mõnisada meetrit rannajoonest kuuldus lainte loksumist

 ning taevakaarel laius imelisi pilvehakatisi.

Neeme tipus oli väga tuuline

ning luikedelgi, kes lendasid üle neeme,

oli raskusi tuulte meelevallas edasi liikumisega.

Laintemuusika saatel oli põnev uurida jäiseid veesilmi

ning jälgida otseülekandes kokasaadet 

lumesupi valmistamisest.

Põõsaspeal on alati hea olla ning sealt lahkuda on kuidagi raske...

 ometigi annab sealne kohalolu justkui võluväel 

jõudu ja jaksu  eelseisvateks argipäevadeks.

 Vaade 7,5 km kaugusel asuvale Osmussaarele 

jääb sel korral lõpetama minu järjekordset Põõsaspeal käiku!

Aitäh, et olid meiega!

Järgmiste kaunite hetkedeni :) 

Väike seiklusmatk Väinamere laidude vahel

Nädalavahetus läks seekord jälle nii nagu tavaliselt - 

hommikul sai kokku pakitud piknikukott ja fotovarustus, 

kaasa sai võetud piisavalt palju sooje riideid ning sõit võis alata. 

Meie eesmärk oli minna Lõpe lahe ja Väinamere vahelisele alale 

laidude lähedusse uudistama. 

Kuna matkalisi oli  kokku kolm, 

sai asi lahendatud selliselt nagu alloleval pildil näha 

 ning peab ütlema, et see oli tõeliselt mugav ja lahe!

 Enne jääle minekut sai üle kontrollitud jää paksus ja reisi turvalisus.

 Mõõtmine näitas, et jää oli üle 20 cm paks.

  Meie teekond kulges vaid laidude lähedal- seal, kus vesi oli väga madal.

 Pakase kunsiteosed olid imetlusväärsed,

 niisamuti nagu metsloomade jäljed merejääl.

Siin on üks vapper põder sammunud Põgari-Sassi kandis

üle merejää. 

 Tauksi saare (mis on Eestis suuruselt 19. saar)  

 läheduses nägime merikotkast,

 kes jättis maha sellised uhked jäljed!

 Tema jalajälg oli aga hämmastavalt  suur!

Meie tee kulges edasi Tauksi saarelt 

 Liialaiu ja Sõmeri poole 

 ning pean ausalt ütlema, et nüüd pilte vaadates

 ei oska ma kuidagi eristada, mis on mis 

ja samuti ei oska ma öelda, kas pildil on rebase või šaakali jäljed :) 

 Vaated olid ilusad ja suvistest merereisidest pisut tuttavad,

 kuid ometi oli talvine vaatepilt hoopis erinev ja omanäolisem.

 Siin-seal oli näha vahvaid tuisuvaale

 ja põnevaid värvikontraste.

 Üks ja ainus kord rannalähedaste kivide vahel sõites oli meil ka väike ehmatus- 

ühes kohas vajus käru ratas pauguga läbi jää. 

Lähemal uurimisel selgus, et jää all vett ei olnudki!

Õnneks ei midagi ohtlikku! 

 Ja olimegi  lõpuks õnnelikult tagasiteel 

 ning väike seiklus tehtud!

  Ilm oli kah super!

Järgmise korrani, sõbrad!