28. september 2020

Sõpradega Mukri rabas 26.-27.09.2020

Septembrikuu viimasel nädalavahetusel käisin Mukri rabas. Kohtusin seal sõpradega meie Objektiivi ordust, kellega koos olen fotograafia imelises maailmas teinud oma esimesed sammud ning mõistnud, et fotograafia on midagi enamat, kui tühipaljas klõpsimine. Seekord soosis meid mõnus imeline  õhtu ja soe öö,  kuid varahommikul oli pisut tuuline ning puudus soovitud uduloor, mida olen sealsamas pildistanud eelmistel kordadel:

2014. aaastal "Mukri raba lummuses" 

2017. aastal   "Mukri, mu Mukri"

2018. aastal  "Vana hea ja armas Mukri"

Eidapere järv

Päike loojub puude taha
Peegeldus järveveel
Ühe päeva lõpp
Kuu ja Mukri raba laudtee
Kuu tõus
Päike tõuseb
Rabatorn on päikesetõusu ajal rahvast täis
Taevas värvub roosakaks

Laugaste vahel

Puhkehetk järve ääres
Rabasaar
Eidapere järve panoraam
Mustrid

Suur rõõm oli kohtuda sõpradega ning viibida looduses! 
Kõik, kes rändavad looduses, on õnnega koos :) 


23. märts 2020

Luues harmooniat. Põõsaspea, Dirhami 21.03.2020


Hetkeolukord  pakub meile peale viiruseteema ka midagi head – võimaluse olla rohkem looduses, võimaluse veeta enam aega lähedastega ning leida rohkem aega enda jaoks. Proovime meiegi Üllariga leida halvas ka midagi head  ning kaunil laupäeva ennelõunal võtsime teeleminekuks kodunt  kaasa termosega kohvi  ja natuke hamba alla grillimist ka. No kaamerakotid sai kah kaasa võetud!  
Minu soovil sõitsime Põõsaspeale. Teel olles sai kevadest talv, seda sõna otseses mõttes -  kohati sadas laia ja pehmet  lund ning teel oli pea 10 cm-ne lumekiht. 
Kohale jõudes tõdesime mõlemad, et peale vana tulepaagi lammutamist  ja uue ehitamist pole Põõsaspea enam kuidagi endine. 
Vana torn oli justkui Põõsaspea sümbol, mis sinna hästi sobis. 
Tavaliselt uhkeldas see alati ka mu piltidel ning eneselegi üllatuseks pole ma uuest tornist vist ühtegi pilti teinud. Kel huvi, siis googeldage  "Põõsaspea tulepaak", saate vastuse.
 Seevastu on Põõsaspea merevaade, rannakivid ja avarus  endiselt lummav ja igatsust tekitav. See rahutunne, mida ma siit alati saan pole võrreldav millegi muuga.
 Põõsaspealt liikusime edasi Perakülla, mis meie üllatuseks oli rahvast täis. Teel olles arutasime, et suvel seal küll alati  nii palju autosid nädalavahetusel ei näe.
 Vett oli palju ja esimesed grilliplatsid olid suurvee all.
 Mere ääres oli väga tuuline ja külm ning rahvarohkuse tõttu 
liikusime edasi Uuejõe sauna lõkkekoha juurde,  kus jõime kuuma kohvi ning kinnitasime keha.
Edasi jalutasime Uuejõe lõkkekoha juurest taas mere äärde, 
 et heita pilk rändavale jõesuule. 
 Jõesuue on huvitavalt liivas vonklev ning vahel 
voolab jõgi liivavalli taga merega rööbiti kuni 400 meetrit. Kui olime auto juurde tagasi jõudnud, otsustasime  ära käia ka Dirhamis.
 Teel olles tundus metsa kohal olevat kena päikesevalguseline maastik, millest droonipilti teha, kuid kui Üllar oma putuka üles lennutas, oli kõva tuul ja lumesadu kohe platsis.
Seevastu ootasid meid Dirhamis naerukajakad,  kuid kui mina oma kaamerale pikema toru ette sain, otsustasid nemad oma pundiga hoopis  ära lennata! 
 Dirhami sadamast  7 kilomeetri kaugusel asub  Osmussaare saar 
 ning läbi kaamerasilma on hästi näha ka saarel kasvavad puud ja tuletorn. 
 Dirhami ja Osmussaare vahel oli huvitav murdlainetus,
  just samas kohas, kus eelmise aasta augustis purjekas end madalikule kinni sõitis.
SIIA vajutades saad täpsemalt sellest lugeda!
Veel mõni lähivõte ja otsustame hakata tagasi liikuma kodu poole. 
 Üllari droonipilt Dirhami rannast
 Enne autosse jõudmist nautisin vanade ja väärikate rannamändide varje lumel
ning võtsin istet rannakuninganna troonil. Koduteel olles sai tehtud mõned peatused - sel korral selleks, et ...ehk õnnestub saada üks hanepilt! No jäid liiga kaugele, ei õnnestunud hästi!
 Sel korral selleks, et "püüda kinni" puude taha laskuv õhtupäike ja loojangukuma tiigijääl.
 Sel viimasel korral aga selleks, et ...ehk sealt karjääri  kõrgendiku tagant 
  on paremini näha neid vahvaid pilvi!

 Vahel on kergem lasta oma mõtted vabaks ja uskuda paremasse homsesse!
Looduses viibimine on selleks parim võimalus!
Olge hoitud!


12. jaanuar 2020

Pakerordi pank, Keila-Joa 11.01.2020

Märkamatult kiiresti on aastavahetuse paiku aeg lennanud ning tõele näkku vaadates olen ma tegemas selle aasta esimest postitust. Jah, eks fotoaparaadiga looduses liikujale ongi justkui teised ja pisut viletsamad reeglid - liikuda ja loodust imetleda saab ju iga ilmaga aga sellisega, kus päikest pole päevade kaupa näha ja taevast ainult vett kallab pilti küll ei saa.
Laupäevaks olid meil Üllariga tegelikult tehtud  linna-plaanid aga nii nagu nende plaanidega kord on, tuli asjad siiski ümber mõelda.
  Ja nagu meile tavapärane - kodust välja sõites me veel ei teadnud, 
kuhu läheme aga teel olles tuli mõte alustada  Keila-Joa´st.



 Keila - Joa loss


 Käisime korra ka Meremõisa rannas, 
kus varasemalt olen käinud virmalisi pildistamas (vajuta siia). 
Edasi liikusime Paldiskisse, kus esmakordselt avastasime 
Pakerordi panga linnapoolses osas panga alla viiva trepi.
 Pangalt läks alla ka väike ojakene.
 Kuigi kraadiklaas püsis väga mõistlikute numbrite juures, 
 oli väljas ikkagi päris külm ja arvestades seda, et meile jäid selga linnamineku riided,
 siis pikalt me seal panga all ei olnud. 
 Siiski oli päris kosutav kuulda lainte loksumist
 ja uurida panga all väikeseid rannakive.
Oma südames jään ma ootama uut võimalust sinna minekuks!