Päike pidi tõusma sel hommikul kell 5.26,
mil olime juba rabaservas kohal, 
kuid torni ronimine võttis natuke aega.
Esimese pildi tegin tornist kell 5.38.
Üllar on kevadest saadik drooniomanik ning tema jäi vaatetorni alla omi asju ajama,
sest lendamine ja pildi/video tegemine tahab ju ikka harjutamist saada.
Eks me seda drooni-pildinduse asja tegelikult natuke kahekesi ajame,
sest 4K droonikaamera teeb RAW-faile ja
kompositsiooni, kõrguse jms. küsimused tahavad palju katsetamist ja kogemusi.
Üllari loal lisasin siia ka tema pildid
ning loodan, et meie drooniga seonduvad kogemused ja oskused aja jooksul paranevad
ja peagi postitan juba enda tehtud droonifotosid.
Praegu olen edukalt tõusnud ja lennanud vaid kahel korral,
pilti ja videot oskan ka teha, kuid maandunud ei ole, sest natuke hirm on :)
*
Nüüd aga jätkuvad minu pildid,
mille läbi püüan teile edasi anda seda lummavat Mukri raba,
kuid siiski usun, et ehk on mõnigi mu pilt
väärt rohkem kui sõnad.
Raba, älbed, udu ja puud olid silmale ilusad vaadata
ning mõnel hetkel tabasin end lihtsalt ümbrust nautimas,
unustades fotoka päästikule vajutada.
Mõnel teisel hetkel sai neid pilte aga kuidagi liiga palju tehtud
ja kodus arvutis pilte sättides ei oskagi valida
mida võtta ja mida jätta :)
Siiski arvan, et ühele loodusepildistajale ei saa udu olla kunagi liiga palju :)
Mööda laudteed edasi liikudes avanesid erinevad vaated rabale -
ühel pool olid soojad toonid, teisel pool külmad.
Mõni rabavaade tundus mulle aga ka mustvalgena põnev
ning lisan need nüüd järjestikku siia!
Nüüd aga vahelduseks must-valgele
varahommikused kuldsed hetked,
mis on samuti siin ühtejärge sätitud.
Ka rohujuure tasandil ehk siis madalal maapinna kohal
kumas algava päeva kuldne valgus vapralt läbi kanarbiku ja nokkheina.
Siin aga sättisin pildile ammu tuttava Mukri südame,
mida näitas mulle hea Anne mitmed aastad tagasi.
Mukri uus vaatetorn on aga tõeline iludus,
mis mulle kohati tundus lausa pitsiline olevat!
Udu püsis raba kohal veel kella 6 ajalgi
ning pildistamise rõõmu jagus!
Kella poole seitsme paiku liikusin ma Eidapere järve poole
ning ikka veel kaunistas hommikuudu ümbritsevat!
Aeg-ajalt lõid kalad järvel sulpsu
ning kaugustes häälitsesid sookured.
Just sellist hommikut lootsin ma salamisi eest leida
ning olin õnnelik, et see teoks sai!
Peale paaritunnist maastiku pildistamist
vahetasin objektiivi
ning tutvusin lähemalt Mukri kangakudujate näputööga,
mis tundus ikka päris heal tasemel käsitöö olema!
Ei lõhkunud võrke rasked hommikused kastepiisad
ega puhunud öine tuul neid katki.
Ikka jagus neid võrgu-rattaid küll siia,
küll sinna, ikka puude ja okste vahele! Üheõnaga - igale poole!
Rabalaugaste kaldal sädelesid veepiisad nokkheinal
ning udu hakkas tasapisi taanduma.
Veel mõned kaadrid kanarbikuõitest
ja kõrrekesel ärkavast liidrikust.
Uus päev on imekaunilt alanud
ja nüüd kulgeb lakkamatult omas rütmis ikka edasi ja edasi...
Lõpuks pidime meiegi ette võtma tee, mis viis meid rabast välja.
Tänan, et jaksasite vaadata!
*
Järgmise korrani, head sõbrad!
