15. august 2017

Mukri, mu Mukri 9.08.2017

Mul on hea meel tõdeda, et peale eelmise aasta  käiku Suru rappa on mul nüüdsest olemas parim seltsiline, kes hea meelega minuga rabasse kaasa tuleb ning minu pildistamised kõik ära kannatab. Plaanisime Üllariga seda matka küll ööbimisega koos, kuid välja kukkus see paraku nii, et äratuskell helises 3.40 hoopis kodus, kust oli Mukrisse umbes 80 km sõita. Kodus kohvitamine ja sehkendamine läks küll veidi pikale, sest teel olles selgus, et udu oli juba maapinna kohal hõljumas ning peagi tõusev Päike heitis ümbritsevale kauneid värve ja varjundeid juba tükk aega enne ametlikku päikesetõusu aega.
 
Päike pidi tõusma sel hommikul kell 5.26, 
 mil olime juba rabaservas kohal, 
 kuid torni ronimine võttis natuke aega. 
 Esimese pildi tegin tornist kell 5.38.
Üllar on kevadest saadik drooniomanik ning tema jäi vaatetorni alla omi asju ajama, 
sest lendamine ja pildi/video tegemine tahab ju ikka harjutamist saada.
 Eks me seda drooni-pildinduse asja tegelikult natuke kahekesi ajame,
  sest 4K droonikaamera teeb RAW-faile ja 
kompositsiooni, kõrguse jms. küsimused tahavad palju katsetamist ja kogemusi.
 Üllari loal lisasin siia ka tema pildid
 ning loodan, et meie drooniga seonduvad kogemused ja oskused aja jooksul paranevad 
ja peagi postitan juba enda tehtud droonifotosid. 
Praegu olen edukalt tõusnud ja lennanud vaid kahel korral,
pilti ja videot oskan ka teha, kuid maandunud ei ole,  sest natuke hirm on :)
*
Nüüd aga jätkuvad minu pildid,
 mille läbi püüan teile edasi anda seda lummavat Mukri raba,
 kuid siiski usun, et ehk on mõnigi mu pilt 
 väärt rohkem kui sõnad.
 Raba, älbed, udu ja puud olid silmale ilusad vaadata
 ning mõnel hetkel tabasin end lihtsalt ümbrust nautimas,
 unustades fotoka päästikule vajutada.
 Mõnel teisel hetkel sai neid pilte aga kuidagi liiga palju tehtud
 ja kodus arvutis pilte sättides ei oskagi valida
 mida võtta ja mida jätta :)
 Siiski arvan, et  ühele loodusepildistajale ei saa udu olla kunagi liiga palju :)

Mööda laudteed edasi liikudes avanesid erinevad vaated rabale -
 ühel pool olid soojad toonid, teisel pool külmad.
 Mõni rabavaade tundus mulle aga ka  mustvalgena põnev
 ning lisan need nüüd järjestikku siia!
 
Nüüd aga vahelduseks must-valgele
 varahommikused kuldsed hetked,
  mis on samuti siin ühtejärge sätitud.
Ka rohujuure tasandil ehk siis madalal maapinna kohal 

kumas algava päeva kuldne valgus vapralt läbi kanarbiku ja nokkheina.
 Siin aga sättisin pildile ammu tuttava Mukri südame, 
 mida näitas mulle hea Anne mitmed aastad tagasi.

 Mukri uus vaatetorn on aga tõeline iludus,

mis mulle kohati tundus lausa pitsiline olevat!
 Udu püsis raba kohal veel kella 6 ajalgi
 ning pildistamise rõõmu jagus!



Kella poole seitsme paiku liikusin ma Eidapere järve poole
 ning ikka veel kaunistas hommikuudu ümbritsevat!
 Aeg-ajalt lõid kalad järvel sulpsu 
 ning kaugustes häälitsesid sookured.
Just sellist hommikut lootsin ma salamisi eest leida
 ning olin õnnelik, et see teoks sai!
 Peale paaritunnist maastiku pildistamist 
 vahetasin objektiivi

ning tutvusin lähemalt Mukri kangakudujate näputööga,

mis tundus ikka päris heal tasemel käsitöö olema!
 Ei lõhkunud võrke rasked  hommikused kastepiisad 
 ega puhunud öine tuul neid katki.
  Ikka jagus neid võrgu-rattaid küll siia,
 küll sinna, ikka puude ja okste vahele! Üheõnaga - igale poole!
 Rabalaugaste kaldal sädelesid veepiisad nokkheinal
 ning udu hakkas tasapisi taanduma.
 Veel mõned kaadrid kanarbikuõitest 
 ja kõrrekesel ärkavast liidrikust.
Uus päev on imekaunilt alanud 
 ja nüüd kulgeb lakkamatult omas rütmis ikka edasi ja edasi...
Lõpuks pidime meiegi ette võtma tee, mis viis meid rabast välja.
Tänan, et jaksasite vaadata!
*
Järgmise korrani, head sõbrad!