Pages

23. detsember 2013

Kauneid jõule!

 Ja taaskord on see juhtumas – veel mõned loetud päevad ja 2013. aasta ongi läbi.
Jah...selles ei ole ju mitte midagi uut. Küll on aga meile uus iga järgnev hommik, mil avame oma  silmad... Uus päev, uus võimalus...
Iga aasta lõpp saab tähendada ainult üht - see on uue aasta algus. 
Oma mõtetes teen kokkuvõtteid kohe mööduvast aastast ja tunnen tänulikkust ja rõõmu sündmuste eest, mis mind rõõmustasid  ja varun kannatlikkust nähtuste suhtes, mis mind kurvastasid.
Soovin, et peagi algav aasta tooks kõigile endaga kaasa meeldivaid üllatusi ja uusi väljakutseid.


Soovin tänada kõiki oma fotoblogi külastajaid, kes kiire elurütmi juures on leidnud aega ja soovi minu siinsetesse toimetustesse süveneda, anda tagasisidet ja kasulikke õpetussõnu. 

 Soovin teile kõigile meelerahu, õnne ja armastust!
Kõik muu on muutumises.

Kauneid jõule ja head uut aastat!


15. detsember 2013

Valgejärvest lummatud

Ei mäletagi, millal viimati koduses Valgejärve rabas sai käidud,
kuid sel laupäeval sai see ometigi plaani võetud. 
Ilm oli mõnus - termomeeter näitas -3° ning metsateel oli hea kõndida, 
sest külm oli maapinna kõvaks muutnud.  

Rabal oli sel hommikul minu jaoks varuks üllatus - näidata end uhkes härmarüüs;
kuid kuna ma olen teatavasti hea hommikuse unega, 
siis loomulikult jäin ma  parimatest paladest ilma.
 Öine pakane oli kaanetanud järvejää.
 Ei mäletagi, kas taolist kolmnurkadest koosnevat jäämustrit varem näinud olen,
kuid see oli ikka võrratult ilus, eriti veel koos päikesejänkudega!
 Ilma piireteta ja libedalt sillakeselt oli päris keeruline järgnevat kaadrit saada, 
 kuid see kuldne valgus lummas mind niivõrd, et ma lihtsalt pidin proovima...
Siin on minuarust Valgejärve raba tunnuspuu - üksik mänd, 
 mida kõik siinviibijad alati pildistavad ja oma meeltesse talletavad.
Mälestuste ilu ei vanane!
 Madalalt taevakaarelt heitis Päike imelist valgust maapinnale - 
järvele ja rohututtide vahele,
 männiokste suhkrustund tippudesse
  ja pilliroo puhmastesse.

See olemine ja kõrvulukustav vaikus oli mõnus ja kosutav,
pakkudes taaskord kordumatut elamust.

21. oktoober 2013

Sügishommiku võlu

Ükskord ometi õnnestus mul muude askelduste kõrvalt hiilida õue, 
sügisese looduse rüppe...
Veidi karge ja udune hommik lõhnas märgade langenud lehtede järele,
olles siiski omamoodi salapärane, meelas ja võrgutav...
Kasekulda jääb küll üha vähemaks, kuid veel polnud raske leida kuldseid sügislehti,
 mis lausa ehetena puid kaunistasid...
 Juba mõni aeg tagasi esines esimesi miinuskraadiseid öökülmasid 
ja päevad muutusid oluliselt jahedamaks. 
Enam pole kaugel mütsi-, salli- ja kindaaeg...
Märkasin, et kogu samblane maapind oli kaetud kristalselt sädeleva rüüga 
ning hommikune härmatis ei olnud veel päikesele alla andnud. 
Mustmiljon väikest peeglikest vilgutas oma helkivaid kiiri samblatuttide vahel.
 Peagi liigub vari valgusesse, härmatis taganeb,
valge muutub pruuniks ja roheliseks... 
Pudenevad kristallid muutuvad piiskadeks
  ja murravad päikesevalguse igasse ilmakaarde sädelevaks värvidemänguks.
 Vikerkaar igas veepiisas! 
 

Oli imeilus hommik!


17. oktoober 2013

Baguette, béret...Camembert!

Oktoobrikuu teisel nädalal oli mul suurepärane võimalus osaleda elukestva õppe programmi Comenius lähetusel Prantsusmaal. Kuigi kogu projektis osaleb 27 Euroopa Liidu liikmesriiki (lisaks veel Island, Liechtenstein, Norra, Šveits, Türgi ja Horvaatia), olid meie "European values...our values" projektiga otseselt seotud Prantsusmaa, Saksamaa ja Ungari, kelle esindajad olid samuti kohale tulnud. Meie päevakava oli väga tihe ja töine, mille sisse mahtusid mitmed projekti arutelud, Prantsusmaa haridussüsteemiga tutvumine ja  erinevate haridusasutuste külastamine. 
Õnneks olid meie võõrustajad kavasse mahutanud ka mõned puhkehetked ja linnaekskursioonid, mida läbi piltide soovin sinugagi  jagada!


 
Täpsemalt oli meie asukoht Prantsusmaal  riigi loodeosas, Bretagne'i poolsaarel, Vitré linnas Selles piirkonnas elavad bretoonid, kes on 4.–6. sajandil Inglismaalt Bretagne'i poolsaarele rännanud (osaliselt anglide-sakside poolt põgenema sunnitud) keldi hõimude brittide järglased. 
Legendaarne Prantsusmaa president Charles de Gaulle olevat kord õhanud: "Kuidas sa valitsed riiki, kus on kakssada nelikümmend kuus juustusorti!". Nagu juustuvalikki, on kogu Prantsusmaa turistile sama kirev ja geograafiliselt vaheldusrikas.
 Kui riigi Vahemere-äärne lõunaserv on osa saanud ladina pärandist ja põhjapoolsed alad kattuvad germaani kultuuriruumiga, siis Bretagne maakond kannab tugevat keldi pitserit.
Huvitav puitsõrestiku ja lubjatud seinade kombinatsioon

Prantsusmaal on olnud pikk ja huvitav ajalugu,  mille jooksul on nad olnud võõrvallutajate võimu all. Küll on seal valitsenud roomlased (51. aastal e.m.a) , Karl Suur (IX saj.) ja teutooni frangid.  Vitré paljud  hästi säilinud 15. ja 16. sajandi unikaalsed ehitised on tõendiks linna tähtsuset, mil see oli üks võimsamaid linnu Brittany-s. Praegu on Vitré linnas umbes 17 300 elanikku.
1850. aastal ehitatud neogooti stiilis Vitré raudteejaam ,
 kust käivad rongid pealinna Pariisi ja Rennesse 
 
Peenardel õitsesid suvised lillesordid
Ajaloolis-kultuuriliselt on prantslased valdavalt katoliiklased,
 
 kuigi seal elab ka arvukalt protestante, muslimeid ja juute.
 Saint-Martini  neoromaani stiilis 1883. aastal ehitatud kirik 

 
Imekaunid vitraažid ja pühakujud...

 Peenelt puidust nikerdatud kirikuuksed...
 



 


Viimasel päeval enne kojunaasmist nägi meie plaan ette sõitu umbes 40 km kaugusele Rennes' linna, mis on Bretagne´i pealinn ja Ille-et Vilaine'i departemangu keskus. 
 
Rennes' linnal on vähemalt 2000 aastane ajalugu...
Saint-Pierre katedraal
Nii nagu igal laupäeval, oli ka nüüd  avatud Rennes linna  Place de Lice turg
 kus tõdesin, et ütlus 
“prantslased elavad selleks, et süüa" on paikapidav.


 Turult võis leida hulganisti austrimüüjaid, 
  tigusid, languste,
 homaare, kalmaare, kaheksajalge ja koorikloomi....


 
Hetkeks peatun ka Prantsuse köögil, sest sellest ei saa ei üle ega ümber, sest mööndusteta võib ju Prantsuse kööki pidada maailma kuulsaimaks- kõrge kvaliteediga road, toitude peen maitse, suurepärane garneerimine... Kuna söögilauas pole sünnis oma toitu pildistada, siis panen kirja paar maitseelamust.

Sellel ajal, kui meie olime Vitre's, toimus Val d'Izé Ecole  Saint Etienne des Eaux koolis iga-aastane ja traditsiooniline n.n Tartiflette õhtu, kuhu lisaks õpetajatele, õpilastele, lapsevanematele ja kohalikule omavalitsusele olime ka meie lahkelt kutsutud. Arvan, et sealses suures-suures saalis oli laud kaetud umbes 200-le inimesele. Õhtu alguses pakuti kõigile täiskasvanuile siidrit või veini, millele peagi järgnes kurikuulus tartifletteTartiflette on kuulus Prantsuse kartuliroog Relbochon'i juustuga, mis on tegelikult pärit Haute-Savoie piirkonnast. Reblochon on mahe ja kreemjas Brie'st pehmema tekstuuriga Prantsuse Alpidelt pärit juust. Järelmaitse oli veidi pähkline, tugeva ürdimaitsega. Tartiflette olevat Reblochon'i juustutootjate välja mõeldud roog. Põhiroale järgnes loomulikult dessert, puuviljad ning  kohvi või tee. 

Teine põnev elamus oli Rennes, kus käisime ühes kesklinna restoranis. Kohalikud võõrustajad plaanisid meile maitsmiseks pakkuda galettes au blé noir ja crêperie. 
 Maarahva peatoiduseks oli kaua aega galettes au blé noir, tatrajahust pannkoogid. Olgugi, et tänapäeval on nad levinud üle kogu Prantsusmaa, loetakse soolaste tatrajahust galette`ide koduks Bretagne`i. Tuulises merelises kliimas kasvas tatar paremini kui nisu, sestap söödigi galette`e leiva-saia asemel. Mina valisin galettes au blé noir lõhekalaga  ja  crêpes`id (nisujahust õhukesed ülepannkoogid) karamelliga. Küll oli maitsev!

Alati maitsvast kalast, röstitud pardist (küpsetatud pigem rare, kui medium) viigimarjadega,  Far breton´ist (kook mustade ploomidega), Kouign Amann'ist (pealt suhkurdatud võirohke kook), erinevatest Brittany kookidest, aromaatsest Camambert'ist (valgehallitusjuust) ja prantsuse veinist ma parem ei räägi... ;) Rahvuslikest toitudest vesteldes  selgus aga üllatav tõsiasi - ka prantslased söövad verivorste!  Nende rahvusroog on aga veidi teistsugune -Boudin noir aux pommes - verivorstid, mida serveeritakse õhukestel küpseõunaviiludel.

Liikudes toidumõtetega turult tagasi  Rennes' linna, 
 Place du Champ Jacquet
köitsid meie tähelepanu taaskord vanad ja viltused majad,
mis tegelikkuses väga kenad välja nägid.
 
muide, nendes vanades majades
  
 oli ka vanale majale kohane lõhn!
  
 


 

                                            Püüdes mällu talletada kõik lõhnad, maitsed,
 
reisimuljed ja emotsioonid... oli aeg hüvasti jätta...
Kuna ma mitte kunagi ei ole nii kõrgel pildistanud,  
siis jagan teiega neidki pilte!


 

Mille bonnes choses!

PS! Fotohuvilistele  üks lõpumärkus - reisil pildistamine, giidi jälgimine, grupiga koos püsimine, kaamera settingute sättimine, hea kaadri valimine, objektiivi vahetamine,  turistidele jalgu jäämine, unustamine ja lohakus  (manuaal teravustamine, stabilisaator), aku valel ajal tühjaks saamine - need olid selle reisi pildistamise märksõnad. SRY! ;)