8. oktoober 2012

Kured läinud kurjad ilmad, luiged läinud lumi maas...

 Nädalavahetusel peatusid meie kodupõllul sõbraliku perena
 laululuiged ja sookured,
eemal tiirutas konnakotkas...
Ma väga loodan, et rahvasuus levinud ütlused ilma kohta 
veel niipea täide ei lähe!

5. oktoober 2012

Taadil tare künka peal...

Taadi tares elavad kanad ja
 
kaks kukke, kellel on uhke rüht ja toredad sirbikujulised sabasuled.  
Valgel kukel on peas teravate tippudega hari
  kuid kirjul kukel on lisaks toredale sulestikule hoopis erinev,  säbruline hari. 
Ma ei oska öelda, kas minu kohalviibimine ajas nendel kukkedel harja punasemaks või mitte, kuid jõudude vahekorra väikest demonstratsiooni nägin ma küll.
Arusaadav... autasuks on ju meeldivad hetked õrnema soo seltsis... :)

Erinevalt kukkedele on selle talu koerad aga väga sõbralikud ja toredad. 
Jah, ainult inimlik kadedus lööb veidi välja, 
kui üht silitada rohkem, kui teist...
Kui aga silitamine jätta ja lasta koertel omapead olla, 
leiavad nad peagi ühise keele ja lähevad külatee äärde mööduvaid autosid passima, 
et otse loomulikult nende rahurikkujate peale haukuda. 
Ja seda muidugi jällegi inimlikult - ikka ühtede peale rohkem ja teiste peale vähem!

4. oktoober 2012

Metsas on mõnus!

Eelmise nädala jooksul käisin metsas kolmel korral ja pean tunnistama, 
et vaatamata sellele, et mets on vaese mehe kasukas, 
tahaksin ma end selle kasukaga ikka katta ja ehtida.
Metsas veedetud aeg kulub märkamatult kiiresti
 ja mõtted argielust jäävad tahaplaanile.
 Metsa all seeni otsides märkasin suurt sipelgapesa,
kuid ka seened ei jäänud  märkamata!
Neid leidus igas vanuses, kõikjal ja igal sammul-
küll puude tüvedel, vanadel kändudel
ja rabaservas.
Mööda metsaalust liikudes üllatas mind juba varem tuttavaks saanud  limaseen, 
mida rahvakeeli tabavalt ka puugipasaks kutsutakse.
Ladinakeelne nimetus on tal aga Fuligo septica.
Vanasti usuti, et puugipasa limased moodustised 
on krattidest ehk puukidest maha jäänud. Neid seostati nõidusega ja arvati, 
et nad võivad mitmel moel halba põhjustada.
Muide, see puugipask liigub! Kui tähistada koht, kus kollast olendit märkasid, 
võib juba järgmisel päeval näha, et puugipask on veidi edasi nihkunud. 
Liikumine toimub aga väga aeglaselt ja oma teel sööb ta olendeid, kes ette jäävad: 
baktereid, seeneeoseid, seeni... Päris põnev tegelane!
Põnevas leiuks oli ka kuusepuu, 
millele metssiga oli sisse kraapinud oma territooriumi märked.
Rabas oli kaunis kõik,
iga kännujupp
 ja taimetutt.
 Vahelduseks ämblikutele, keda alati rabas märkan ja pildistan, 
sai seekord imetletud päevakoera, kes mõnusalt samblas pikutas.
 Ka jõhvikad jäid mul sel korral pildistamata ja nende asemel näitan hoopis
kukemarja (Empetrum nigrum).
 No ja nendest samblikest 
ja kanarbikkudest ei saa ju ka kuidagi mööda kõndida,
ilma et mõni klõps 
 
või kaks tehtud on!
 Millised imelised värvid, milline imeline lõhn...
No teate, minge metsa!