Ühel õdusal õhtupoolikul oli mul võimalus olla koos kõige kallimatega mere ääres piknikul ning minu suureks õnneks oli mul kaasas ka fotokaamera.
Otse meie silme all avanes lugu vanemlikust hoolimisest, kus juba lennuvõimelist hallvarese poega suure hoole ja armastusega toideti, hellitati, kantseldati ning õpetati "varesekombeid" - seda viimast siis muidugi sellel ajal, kui meie jalgupidi vees sulistasime ja piknikupaigast eemal olime.
Nende omavahelist suhtlust oli tore jälgida ning siinkohal jagan ka ühte toredat rahvapärimust:
Teised linnud rääkind iga kevade varese ees: “Võeral maal väga hää ja kõiksugu hääd toitu süüa, miks sina ei tule sinna?” Vares vastand: “Küll ma teinekord (sügise) tulen. Sügise läinud võerale maale, aga pole tõsi olnud, mis teised rääkind; kange pala olnud ja sant elada, igaüks hakand haugutama: “Kes sind enne siin näinud, nüüd tuled sa seia.” Vares vihastanud, pöörand ümber ja ütelnud: “Parem on oma maa hobuse sõnnik kui võera maa peenike leib, ei ma ilmas enam tagasi tule!” (Harju-Madise, 1887)
