24. jaanuar 2017

Carpe diem 22.01.2017

Kui laupäeval liikusime Üllariga metsade ja rabade keskel, ammutades eelolevaks töönädalaks jõudu, jaksu ja energiat, siis pühapäeval oli tahtmine minna kuskile veekogu äärde. 
Pealegi on ju ammu teada, et vesi arvatakse kätkevat endas nii puhastavat, kui ka arstivat jõudu ja kellel selle kõige hea ja parema vastu ikka midagi olla saab.
 Kui tavaliselt valime mereäärde minekuks Läänemaa, 
siis seekord sai mindud kodule lähemale ja täpsemalt Paldiskisse.
 Nädal tagasi veendusin oma silmaga, 
et Läänemaal kannatab merejää pealkäimist.
Paldiskis oli aga meri sootuks lahti ning rannaäärsetes vetes oli luikede elu kui lill!
Jääsupist head ja paremat söögipoolist leida ei tundunud olevat probleem!
 Edasi liikusime Pakri pangale
ning seejärel  RMK Leetse telkimisala ja Lahe panga vahelisele alale.
 Kaunid rannakivid olid kaetud lume- ja jäämütsidega 
ning mõnda kivipaari ühendas lausa väike sillake.
 Peale väikest jalutuskäiku männimetsa serval 
 ning üllatavat kohtumist töökaaslasega
 liikusime edasi järgmise veekogu juurde,
 milleks oli Treppoja.
 Jääkaane all oli kuulda veevulinat
  ja tähelepanelikult uurides, võis  seda ka näha.

 Treppojal käidud, sattus järgmine peatuspaik olema taas veekogu.
 Kodus asja Googli kaartidelt uurides,
 sai talle nimeks Maeru oja.
 Peaaegu nagu Naeru oja, eksole?
Peatse kohtumiseni!


23. jaanuar 2017

Hea tuju matk Valgejärve loodusõpperajal! 21.01.2017

Kuna ilm oli laupäeval niivõrd mõnus ja suur kihk oli kuskile loodusesse minna ning esimese asjana tuli pähe Valgejärve, siis just seal saigi Üllariga käidud! Jah, taaskord peaksin mainima, et ma ei mäleta, millal seal viimati käisime, kuid heaküll, seekord ma ei maini seda!
Järveotsa järve parkla oli autosid täis - hiljem selgus, et paljud olid neist kalameeste omad.
Teele asudes pakkisime kaasa seljakoti koos joogiveega ja paari mõnusa ampsuga.

 Õnneks olid meil mõlemal olemas jääkassid, 
mis juba auto juures sai saabaste otsa pandud. 
Ma ei kujuta ette, kuidas me ilma oleksime hakkama saanud.
 Igatahes käimine oli mõnus ja vahepeal õnnestus mul mõned pildidki teha!
 Muidugi pidin ma arvestama sellega, 
 et minu järel ei saa lõpmatuseni oodata, 
 kui kuskile pildistamisega toppama jäin.
Siin aga kasutasin kavalust ning liikusin ise kiiremas tempos eest ära!
 Rabas oli mõnus - hea värske õhk, 
kindel jalgealune ning tore kaaslane veel peale selle!
 Vaatetorni juures oli mul kuri kahtlus, et tänane,
 6,5 km pikkune  suur ring jääb tegemata,
kuid imekombel liikusime ikka rõõmsalt edasi.
Vahepeal uurisime teerajal olevaid suuri käpajälgi, mis olid minuarust küll hundi omad,
kuid kui ma oma laulujoru lahti lõin ("Ma ei karda halli hunti, hunti..."), 
kadus hirm võsavillemi ees nagu tina tuhka!
 Ühe puhkepingi juures nägime sellist vaatepilti 
ning arvasime, et küllap on seal öö mööda saadetud.
 Teekonna viimase veerandi peal vahetasin objektiivi
ning tegin ka mõned close up pildid.
 Kohati oli tunne, et viibime veel sügises, 
sest puude vahel olid lihtsalt täiesti sügise värvid!
 Ja lõhn ka - selline märg ja hallitav...
Täitsa nostalgiline!
 Olgugi, et pilte sai seekord vähe tehtud, 
oli meie väike matk vahva ja tegi tuju heaks!
Ei usu-
 
 -no vaata siis!!!
Uute kohtumisteni!