5. november 2015

Hingedepäeval Põõsaspeal


2. novembri õhtul oli mul soov olla soojas kodus, panna põlema küünlad ning mõlgutada mõtteid igavesest elust. Nagu ikka, lõi mu plaanid sassi virmaliste ennustus, mis tõotas just selleks õhtuks G3 magnettormi. Ja nagu ikka, ühtisid minu soovid Jüri ja Emre'ga ning nii saigi ette võetud sõit Põõsaspea neemele. Oma hinges olen selle paigaga alati erilist sidet ja salapärast suhet tundnud ning seetõttu leidsin, et ma saan ka seal omi salajasi mõtteid mõlgutada. 
 
Põõsaspeale jõudes oli rõõmustav näha, et taevalaotus oli  Tallinna ja Keila kandiga võrreldes piisavalt pilvevaba, mis on virmaliste pildistamisel üks olulisi tegureid. 
Sama rõõmustav oli näha vastremonditud ja korras linnuvaatluse majakest. 
valmib järgmisel aastal. Jään huviga ootama, mida seal veel ette võetakse.
Selle õhtu erilisemaks hetkeks oli kuu tõus kaugel-kaugel mere kohal.
Vana kuu sirp asendas minu jaoks selle õhtu küünlaleeki.
  Tõusev kuu tekitas kauneid peegeldusi
  rannakividel ja mereveel
 ning taevatähed panid mu kujutlusvõime proovile - 
kas ma näen seal Orioni vööd või mitte?
 Ka Jüri ja Emre olid segaduses - tulevad siis virmalised, või mitte?
Siiski näitasid tabelid, et midagi erilist meil sel õhtul oodata ei olnud. 
Selles peitubki virmaliste ilu ja valu ja võlu- 
neid lihtsalt pole võimalik 100%-liselt ette ennustada.
Lisan siia ka virmalisteküttide Murphy seaduse, mis ütleb, et kui virmalised on, 
siis on kas pilves, või on päev, või mis iganes muud probleemid. 
Ehk siis just nii nagu oli 3. ja 4. novembril, 
kui ennustatud virmalised  meile hilinemisega kohale jõudsid!
Nagu ikka jäime me õhtuga siiski  rahule
 ja ma loodan, et oleme teinekordki  valmis võtma selliseid riske.
Suur tänu teile Jüri ja Emre!