31. märts 2013

Minu teised virmalised - Suurel Reedel Põõsaspea neemel

Suure Reede, 29. märtsi õhtul oli lootus virmalistele ja ma  põrutasin Põõsaspea neemele- kohta, kus neid mõni aeg tagasi tulultult näha lootsin. 
Kuna olin oma esimesel virmaliste pildistamisel käe valgeks saanud, siis oli aeg teiseks katseks.
Huvilistele: Sel õhtul olid virmaliste näitajad lootustandvad -Tartu magnetogram näitas, et maa geomagneetiline väli oli häiritud,  Kp indeks oli 3,33  ja 4,0 vahel, päikesetuule kiirus oli 491,4 km/s, tihedus oli küll loodetud 10 cm-3 asemel 4,4 cm-3 ja suund kahjuks positiivne (2,3 nT).
Tegelikult oli ka suur mure pilvisuse pärast, kuid  imekombel oli kohale jõudes taevas tähesäras ja kuu oli veel tõusmata!
ISO 800, f/4,5 ja 30 sek. 29. märts, kell 21.12
Kui esimesel korral nägin virmalisi rohelise kaarena, 
 ISO 1600, f/3,5 ja 30 sek. 29. märts, kell 21.04
siis seekord oli näha ka lillakaid sambaid!
Vehklevate nõidade vaatemängu jagus kahjuks vaid veerand tunniks,
kuid peagi on oodata  uusi päikesetuuli , mis juba Veenusest möödas ja Maa poole teel!
Pöidlad pihku!

26. märts 2013

Hüvasti tali! (Vol 2)

Kui eelmisel aastal pakkus Rannamõisa pank mulle palju põnevat,
siis oli suur huvi teada saada, millene see sellel aastal välja näeb.

Pettuma ma ei pidanud, sest jällegi oli tunne,
 et viibin ühes kaunis
 
 ja muinasjutulises paigas,
või talveparadiisis...
Mulle tundus, et selles muinasjutus olid olemas ka koletised,
kellel olid suured ja teravad hambad,
ja ka Sinihabe isiklikult,
kelle koopasuu võiks olla näiteks selline.
Võibolla on selles muinasjutus sinna koopasse peidetud hoopis aardekirst ...
See põhjamaine muinasjutt on ilus,
kuid siiski oli suur rõõm näha ja kuulda,
kuidas kevadine vesi päikesekiirte malbe sosina saatel omale vulisedes teed rajab
 
ja ikka selleks, et alata saaks uus muinasjutt ...
Hüvasti tali!

25. märts 2013

Hüvasti tali! ( Vol 1)

Kuigi on käes astronoomiline kevad, kasutasin võimalust jätta hüvasti talvega,
 mis tänavu oma  lumikatte kestuse poolest pidi pürgima pikimate edetabelisse. 
Igatsus kevade jäerele on minu hinges ammu endast märku andnud,
kuid ka talvest on sisimas raske lahti lasta,
eriti, kui ta selliseid vaatemängulisi hetki pakub.
 
Need hetked on jäädvustatud Pakri poolsaarel,
Paldiski lähedal, täpsemalt siis Paldiski majaka teel,
mis  ühendab Paldiski südalinna Pakri poolsaare tipus oleva Pakri tuletorniga.
Vaade pankrannikult alla oli ohtlik ja pisut õudu tekitav, 
eriti teades fakti, et paekaldal on sageli varinguid ja seda just kevadise sula ajal.
Peale väikest autosõitu ja jalutuskäiku 
õnnestus jõuda madalama pangaservani,
 kust pääses ka rannale lähemale.
Oo, seal oli palju põnevat
ja ikka jää
ja lume näol,
 mida olid vorminud kõik ilmastikunähtused, mis talvele iseloomulikud. 
Nii oli loodus meisterdanud ühe uhke mööblieseme,
mida mõni kasutas tooliks ja mõni voodiks...
Peale väikest puhkust ja talvenautimist,
võis siiski ka seal,  leida märke saabunud kevadest,
ja lume sulamisest.
Kuid üks talvine seiklus oli sellel päeval veel
aga sellest juba täpsemalt  järgmises postituses.
Päikest!

22. märts 2013

Öö kuuvalguses

Pimedus ei ole mind mitte just alati lummanud, kuid lapseeas oli see vist andeks antav. Nii nagu lapsed värisevad ja kardavad midagi pilkases pimeduses, nii kardame meiegi mõnikord  asju valges, mis on sama vähe kohutavad kui need asjad, mille ees lapsed pimedas hirmust värisevad. Alles nüüd olen saanud teada, et pimedus on täis valgust ja seda ei sega pisiasjade küllus.
Kui mõned päevad tagasi käisin ihuüksi öösel virmalisi jahtimas, siis peale seda olin täiesti veendunud, et ma teen seda kindlalt veelgi ja kuna väidetavalt oli nüüd jällegi toimunud päikesepurse, oli oodata virmalisi. Imekombel juhtus aga nii, et seekord läksin virmalistejahile koos Jüriga, olles eelnevalt kokku leppinud, et kui virmalisi ka ei tule, läheme lihtsalt öövalgust püüdma. Ja just nimelt nii läkski.

Põõsaspea neemel, minu lemmikpaigas tundsin end hästi.
Meri oli umbes poole kilomeetri pikkuselt jääs, 
eemalt oli kuulda lainte loksumist ja kui silmad pimedaga harjusid, 
siis oli ka näha tumedamat, jäävaba ala ning Osmussaare vilkuvaid majakatulesid.
 Temperatuur oli -8 külmakraadi ja tuult praktiliselt ei olnud. Oli väga vaikne.
Kõrgel taevas säras noorkuu, mis heitis valgust lumele ja merejääle.
Öösel kella ühe ajal helendas Taebla jõel kaunilt kuuvalgus, 
maalides maapinnale puude varjud.
 Eemalt kostus koera haukumist. Termomeeter oli langenud - 15-ni. 
Õhk oli niiske ja karge.
Minu viimaseks pildistamiseks jäi sel ööl Ungru loss,
kuhu me jõudsime kella 2 ajal.
Sellisel kellaajal, koos kuuvalgusega ei ole ma seal kunagi varem viibinud.
Tagasiteel, kella 3.30 paiku sai käidud ka Õmma raba serval, kuid Risti asula valgusreostuses ei õnnestunud mul midagi pildile püüda. Ka mitte Baskerville`ide koera.
Oli äärmiselt huvitav ja hariv ööpildistamine, sest Jürilt sain oskusi, et kogutud teadmisi "läbi seedida". Aitäh!
Tahavad ju pimeduse saladust kõik välja uurida!

20. märts 2013

Kiviõli Tuhamäel!

Mõte tuli teha teoks ja nii me siis Kiviõlisse sõitsimegi - ikka suusatama, mis muud! 
Nähes seda mäge vaevas mind rahutus, kuna viimasest mäesuusatamisest oli möödas juba üksjagu ja mägi tundus paras pirakas.
 Lohutasin end, et sõitsin ju viimati Kuutsekal kõik nõlvad läbi, kuid otsustasin siiski selle suusatamisega veidi viivitada ja tegelikult oli pildistamaine ka sobiv ettekääne.
 No otse loomulikult pidin ma saama pildi, mis mäetipust tehtud 
ja mööda mäenõlva üles jõudmine oli just paras soojendus ....
Võttis ikka veidi kõhedaks küll,
kuid vaade oli ilus nii ühele -,
kui teisele poole.
Mäel toimus vilgas tegevus 
nii lumelaudadel
 

kui suuskadel ning mingil tõelisel imeviguril,
 millele ma nime ei oskagi anda. 
Mõned lumelauaga sõitjad armastasid keset mäge pikalt paigal istuda,
samal ajal nägid teised ränka vaeva, et kahekesi suusaliftil püsti jääda ja mitte kukkuda 
või siis üleüldse suuskadel püsida. Lapsed olid tublid ja julged!
Ei saanud minagi viletsam olla ja mäest alla jõudes 
rentisin suusad, ostsin mäepileti
ja läksin suusaliftile.
Peale esimest allasõitu lasin oma jänese põuest välja 
ja lõpetasin alles siis, kui väljas oli pime,
ning külm hakkas naha vahele tikkuma.
Sõbrad, minge suusatama ja uskuge, 
 et Kiviõli Seikluskeskus on selleks just sobiv koht.
Loodame, et lumekahurid veel pikaks ajaks lund jahvatavad!