Pages

26. juuni 2012

Jaanipäev

Pühapäeval, kui peale vihmast jaaniööd sai viimased lõkkeriismed  kokku riisutud 
ja päike end pilvede varjust välja raatsis ajada,
tekkis minus suur soov minna metsa alla jalutama. 


Alustasin oma väikest retke koduse tiigi äärest 
ning kui üle-eelmisel päeval olin märganud kuuskede keerdus tippe, 
siis nüüd mõtisklesin ülipikkade männikasvude üle.
 
Endamisi loodan, et ehk saab nende märkide järgi kaunist ja päikselist suve ennustada.
Ja nüüd mõned võtted tiigikallastelt:
Ojamõõl  (Geum rivale) on oma õitsemise lõpetanud, kuid siiski pakub ta piisavalt silmailu ka praegu, muutudes järjest rohkem oma karvase sugulase karukella moodi.

Harilik härghein (Melampyrum nemorosum), 
mida kutsutakse ka jaanililleks, õitses täies hiilguses.
Olen alati imetlenud selle lilleõie hästi kokkusobivaid värve
ja küllap seetõttu sai neid õisi ka lapsena kuhjade viisi koju kantud.
Tiigi teisel kaldal võis leida esimesi palderjani õisi (Valeriana officinalis).

Edasi liikusin tihedasse metsa, mis oli öö jooksul lausa sooks  muutunud. 
Vett oli palju ja mõnes kohas jäi kummik lausa mudamülkasse kinni.
See võsas rassimine tasus end muidugi ära,
sest üsna pea jõudsin kuivemale raiesmikule.
Kohas, kus veel mõned aastad tagasi kasvasid tugevad ja kõrged puud
ning  maapinda  kattis pehme sammal,
oli taimestik täiesti  muutunud - kõikjal oli  tihe rohi,
millest kohati tõusid kõrgemale üksikud vaarikavarred ja noored lehtpuud.



 Raiesmiku serval püüdsid pilku kaunid orhideed,
mille liigi ma seekord määramata jätan.
Nagu kevad-suvisel ajal ikka, oli mul au piiluda sitikapaari magamistuppa,
mis asus kauni violetse ohakaõie sees.
 Kobrulehe all tukkuma jäänud röövik andis mulle mõista,
et vaatamata vihma ja päikese pidevale vaheldumisele

on elu siiski imeline ja et kaunist päeva võib mööda saata
ka puhates ja ümbritsevat lihtsalt nautides.

25. juuni 2012

Tuli



Tuli on fenomenaalne. Kui mitte õiglane, siis vähemalt aus. 
  Tema käes on ülim võim, mis piiritletud õhk-õrnade  piirjoontega. 
Tuli loob ja hävitab, soojendab ja põletab.
 Tuli on nähtus, mis on hämmastavalt inimlik. 
Temas löövad esile inimese kõige ürgsemad instinktid: kadedus, ahnus, jõhkrus. 
Kui peaks juhtuma, et tema võimul kaovad piirid, siis Ta võtab endale kõik, 
millest tal jõud üle käib. 
Sinna kuhu läheb tuli, järgneb häving ja kaos. 
Ta ei jäta mitte midagi võtmata, kuni lõpuks pole enam midagi võtta. 

Mõned erinevused inimloomusega siiski on. 
Vähesed inimesed suudavad oma ahnusega niivõrd jõhkrad olla, 
kuid inimene ootab oma saaki kauem.

Tuli demonstreerib oma jõudu, andes endeid ja sümboleid. 
Nii veetlev ja lummav tundub ta haare.
Tuli pole igavene. Kord hõljub Temagi igaviku lõputus voolus vastu uuele saatusele...
Valguseta ma näen vaid pimedust ja ei näegi eriti midagi.
Kuid siiski see midagi on tühjus, mis täis on kõiksust...

11. juuni 2012

Teekond jumalanna Aphrodite kingakese juurde


Taas oli aeg ammugi küps selleks, et osaleda järjekordsel „Objektiivi Ordu“ väljasõidul,  mis seekord toimus Raplamaal. Märjamaale tuldi kohale nii Tallinnast, Pärnust kui ka  Tartust. 
 Taaskohtumise tered-kallid tehtud,  liiguti Märjamaalt Haimresse, kus väikese tiigi kaldal 

 asus pargipaviljon, millest on säilinud suhteliselt terviklikud müürid. 

 Rahvamälestuste järgi on hoonet hakatud nimetama muhamedi kabeliks, sest Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll ehitas selle oma idamaise kallima jaoks. 

 Kaunis pargis valitses vaikus, vaid linnukesed siristasid rõõmsalt laulda.

 Meie kokkusaamise üks eesmärkidest oli pildistada Eestimaa kaunimat käpalist-

kaunist kuldkinga ja edasi liikusimegi varjukatesse metsadesse,  

  kus kukkusid kümned käod ja pinisesid miljonid sääsed...
Kuldking oli aga kaunis ja kuninglik. 
 
 Mäletan lapsepõlvest selle lille ilu ja kuju, kuid selline pilt,  kus nad niimoodi koos kasvavad  tuttav ei ole...
 
Enne autodesse istumist poseeris meile kivil üks sisalik, kelle kaaslane siiski ehmunult plehku pani.
 
Edasi liikusime Sipa suunas, kus keset endist põllumaad laius väidetavalt Eesti jämedaim pärnapuu, mille vanuseks arvatakse olevat 600 aastat. 
Korralikku fotot ma sellest pärnast ei teinudki, kuna vaadet rikkus sealsamas heinamaa servas asuv räämas karjafarm.

Rahvapärimuse järgi on Sipa pärn armastuse puu, 
küllap seetõttu olidki puu okste külge armastuse märgiks seotud paelakesed.

 Ei jätnud me ka kasutamata võimalust külastada Märjamaa kirikut, 

kus just oli lõppenud leeritamine.


Altariseinal asub Uno Roosvalti maal “Mina olen eluleib” 
 
 Järgmisena vallutasime oma pea 20-liikmelise seltskonnaga osa Jalase maastikukaitsealast, kus liikusime uuel laudteel Sõbessoo järveni 
(nimetatakse ka Jalase järveks). 

Soos pidi leiduma üle saja laukasilma ja loomulikult liikusime meiegi mõne laukani,

  
mis oma värvikülluse ja kordumatu iluga meid ligi meelitasid.


Sookail (Rhododendron tomentosum)

 Maastik oli liigirohke ja pakkus igal hetkel põhjust pikemalt peatumiseks.

See taim on aga samuti käpaline, millel nimeks pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis). Taime juures on huvitav see, et pesajuur ei suuda fotosünteesida nii nagu rohelised taimed, sest tal puudub võime eraldada veest fotosünteesiks vajalikku vesinikku. 
Tänu olemasolevale klorofüllile neelab pesajuur ometi veidi päikeseenergiat ja kasutab seda mõnedes eluks tarvilikes protsessides.

  Harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum)
Selline nimi ei ole talle antud mitte ilmaasjata, sest kunagi raviti kuutõverohuga tõepoolest kuutõbiseid. Kuid nimel on ka  teine variant – kuuetõverohi.
  
Meie kauni päeva lõpetamine toimus Muinas- Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suurimas linnuses – Varbolas. Paigas, mida pole kunagi vallutatud!

 Lõpetuseks lisan ühe pildi, mis tehtud päikeseloojangu eel Varbola linnusemüüri ääres, millega ma päris rahul pole, kuid tahan sellega öelda seda, et õppida on veel palju ja et tegelikult iga  kokkusaamine Objektiivi Orduga muudab mind mingis mõttes veidikenegi kogenenumaks ja avab silmad paljudele asjadele, mille peale varem pole lihtsalt tulnudki!  Olen oma fotohuviliste sõprade seas  tundnud korduvalt abistavat sõbrakätt ja saanud head nõu,  rääkimata sellest, et mind lausa pisarateni  naerma aetakse! Oli suurepärane päev!
Aitäh kallitele matkakaaslastele!