24. august 2010

Väike ATV tuur

Möödunud nädalavahetusel võtsime koos mõnusa seltskonnaga ette ATV-matka, mille eesmärgiks oli jõuda mereni. Kuna sõita tuli mööda metsateid, oli meil võimalus kergelt ligi pääseda kohtadesse, kuhu muidu ehk eriti ei satuks.
Mõnel korral jäime ikka jänni ka, sest ilma GPSI-ta valitud metsatee sai lihtsalt otsa ja padrik muutus läbimatuks.
Päris teekonna alguses külastasime kodukoha lähedal asuvat Valgejärve, kus viimati sai käidud mõnusa Delfi Tuunijate Klubi grupiga. Siis oli juuni aga nüüd nägi raba välja hoopis sügisesem- siin-seal punetasid kuremarjad, polnud tunda sookaili joovastavat lõhna ja õite asemel valmisid kuprad, silla juures, järvesopis ilutsesid vesiroosid.




Valgejärvel käidud, jätkus sõit mööda mõnusaid metsaradu...


Lootsime leida ka mõningaid söögiseeni, kuid peale puuseente ei sattunud meie teele midagi.
Hiljuti lugesin kuskilt, et harilikust puuseenest on abi sääskede peletamisel, sest Offi põhitoimeained on samad mis puuseenel. Selleks tuleb puuseen lõigata ribadeks, kuivatada ära ning panna suitsema nagu Offi suitsuküünal. Peab ära proovima!
Vihmametsades on aga hoopis lahedamad puuseened – need toodavad lausa loodussõbralikku kütust, mida võib otse kütusepaaki pumbata.


Kui mehaanikud kusagil Vihterpalu kandis masinatele väikest ülevaatust tegid, oli aega männimetsa alla piiluda. Pettuma ei pidanud – sinikapuhmaste all punetasid pohlad – suured ja isuäratavad! Lausa paari tõmbega sai pihu marju täis!



Seikluslik retk männimetsas jätkus. Siin-seal oli näha marjulisi-seenelisi, kuni lõpuks jõudsime mereni. Olime jõudnud Kurkse sadama lähedale, Suur-Pakri saare lõunatipu vastu, kohta, kus 1997. aastal hukkus 14 Balti rahuvalvepataljoni luurerühma liiget.
Isegi seda saatuslikku madalikku oli näha....





Mõtted - meenutused tegid haiget ja peagi lahkusime Pedase suunas. Peale Kurkset oli armas jõuda tuttavasse randa, kus mõned aastad tagasi sai puhatud ja oma esimesed makroklõpsud tehtud.
Taevas oli tõmbunud tumedaks, lained võtsid üles tuure ja kohe olid ka esimesed vihmapiisad taga. Ettenägelikult kaasa võetud vihmariided selga pandud, tuli koduteele asuda.

Pimeduse saabudes jõudsime Järveotsa järveni, kodu polnud enam kaugel.
Õhtul, peale kuuma dušši oli olemine mõnus... pohlad pihus sai mõeldud, et kuidas küll saaks sinna homme tagasi ...
Järgmise korrani!