Pages

17. aprill 2019

Vana-Vigala kevadine mõisapark

Möödunud pühapäeval peale Neitsipere allikate juures käimist  
võtsime suuna Raplamaale, Märjamaa valla põhjaossa, 
Vana-Vigala poole. Huviväärsemad objektid on seal Vana-Vigala mõis, 
mõisa park, Näljamüür, Hirvepark,  mõisaalleed, 
Vana-Vigala mõisa kalmistu, Vana-Vigala ohvrihiis 
ning endine Vigala raudteejaamakompleks.
Ilm oli mõnusalt  soe ja päikseline ning seda kõike nautides


tegime mõnusa  jalutuskäigu mõisa pargis.

Vigala jõe kaldal asuv mõisapark on päris liigirohke ning hooldatud. 
Jah, siit-sealt vajas see küll kohendamist, 
kuid usun, et kevadised tööd seal alles algavad.
 Vaatamisväärsed on hiigelmõõtmetega suured puud  
  

 
 ja kena haljastusega tiikidekaskaad.

Üllar teadis rääkida, et siin selles samas paigas 
oli talvel Vana-Vigala kuulus jääratas. 
Seda kinnitab tema tehtud talvine pilt, mida näeb SIIA vajutades.

Vana-Vigala mõisapargis nägin selle kevade esimesi kuldtähti



ning väikesel künkakesel poosetasid uhkelt  esimesed paiselehe-beebid!

Kunagi varem polnud ma looduses märganud sarapuud, 

mis oleks nii paksult samblikusse mähitud

ega nii kaunilt sillerdavat elupuuoksa tiigivee taustal.


Ja ikka nautisin ma läbi kaamerasilma kevadist rohelust

 põlvitades justkui altari ees.
Just selliseid, päikselised ja üllatusterohked
võiksid olla kõik ülejäänud selle kevade päevad!

14. aprill 2019

Neitsipere allikad ja Kasari jõgi Russalus

Pühapäeval võtsime Üllariga plaaniks natuke looduses ringi vaadata ja oma hobidega tegeleda.
Esmalt olid meie  sihtmärgiks Neitsipere allikad, 
kuhu ükskord talvisel ajal juhuslikult sattusime ning soovisime sinna veelkord tagasi minna. 
Esimese peatuse tegime aga Vaimõisa-Nurme teel, väikeses Russalu külas.
Russalu küla südamest voolab läbi Kasari jõgi,

 mida ääristavad jõeluhad ning kaunid luhaniidud. 
 Jões oli vett palju ning juba hiirekõrvul puud pakkusid kauneid peegeldusi.



Ei saa kuidagi lisamata jätta ka Üllari droonipilti samast paigast: 


 Edasi jätkus meie sõit  Neitsipere allikate poole.
Kohale jõudes, köitis esmalt minu pilku kirev ja mürgine näsiniinipõõsas. 
Harilik näsiniin (Daphne mezereum)
Seda taime peab tundma. Liiginimi mezereum tähendab pärsia keeles „tapma“.
Näsiniint kasvab hajusalt üle Eesti, ikka viljakamatel ning lubjarikkamatel muldadel, 
segametsade alusrindes, samuti soostunud kasvukohtadel.
    Näsiniine oksi murdes (näiteks varakevadel, et kaunilt õitsevaid oksa vaasi viia)
 tuleb teada, et kätele sattunud taimemahl võib põhjustada löövet
aga paari marja manustamine tekitab tõsise mürgistuse. 
Õnneks olevat viljade maitse lihtsalt jälk. Ometi kaovad näsiniine põõsastelt marjad. 
Linnud söövad neid isukalt kuna neile näsiniine luuviljad pole mürgised. 
Seeme väljutatakse koos väljaheitega ja nõnda näsiniin ka levib.
***
Neitsipere allikad asuvad Märjamaa vallas, Lümandu külas. 
Allikad moodustavad 20 m pikkuse ja 30 m laiuse allikaala, 
kust saab alguse oja, mis suubub Lümandu ehk Konnaveski ojja. 
Vesi väljub seal väikestest paepragudest, kus liiv „keeb”. 
 Neitsipere allikate põhjas on hästi näha paljanduv paekivi, 
 mille pragudest immitseb vett.

 Neitsipere allikad on olnud üksikobjektina looduskaitse all alates 1981. aastast. 
Kõrgelt, drooniga pildistades  nägid Neitsipere allikad välja sellised:

Mis meie päevast edasi sai, saab näha juba  järgmises postituses, 
mis mõne päeva jooksul siia lisandub.
  Puhkepäevad on mõnusad, eksole  :)