Pages

13. jaanuar 2013

Puhas rõõm - jäine ja lumine

Laupäeval oli asja Haapsallu ja otse loomulikult võtsin ma kaasa  ka fotoaparaadi,
et oleks põhjust liikuda armsaks saanud paikades ja teha mõned jäädvustused.
Haapsalu tagalahes käis vilgas tegevus - seal oli uisutajaid, jääl surfajaid, 
Noarootsi jäätee testijaid ja muidugi ka kõige selle jäädvustajaid!
Külm ja tuul olid aga lahe ääres need tegurid, 
mis seal vaatamata soojast riietusest kaua peatuda ei lasknud.
Mulle meeldis läbi  pilliroo vaade jäätunud lahele,
  kus poid jäises vangistuses liikumatult püsisid. 
Näis, et rannaribal on jalutamas käinud  ka üks Haapsalu kassike,

 keda tugevaks tuisanud lumetekk hästi kandis.
Kenad olid need tuisumustrid

 ja päikese käes sillerdav lumi, mis sädeles nõnda, nagu oleks sinna kalliskive pikitud...
Teel kodu poole, sai peatus tehtud Ristil, Õmma raba serval,

kus madalale vajunud päike pakkus mõnusat vaatemängu.
 Raba servas olev sookask näis end selles alastuses
 ja pakases hästi tundvat ja ei häbenenud minagi temast pilti teha! 

Järgmisi kaadreid juba maakodus tehes,
 olin ma lummatud õrnadest  jäälilledest, 
mis kaunistatud kauni ja peene pitsiga!
Raske oli teha valikut, mida teile siin näidata ja mida mitte,
 sama raske on midagi selle jäise kunsti kohta kommenteerida,
sest mina olin vaid pildistaja,
 kes ei kasutanud nende piltide puhul mingit lubamatut töötlust.
Päikese muutuv asukoht oli see, mis pildid erinevaks teeb,
samuti kaamera erinevad seadistused. 
Siiski, pean teada andma, et need pildid on tehtud käest ja statiivi kasutamata.
Käsi on mul küll üsna kindel, kuid järgmisel korral luban olla tublim!
Ilusat talve jätku ja mõnusaid hetki pakases!

7. jaanuar 2013

Jäised joad - Valaste ja Jägala

 Kuna jõuluajal ja aastavahetusel oli tegemisi kuhjaga ja uusi postitusi minu poolt ei lisandunud, sooviksin siiski siinkohal, 2013 aasta esimeses postituses tänada kõiki minu fotoblogi "Vaikuse taga" külastajaid, kes  vahel siia ikka kiikavad 
ja mõne kirjarea endast maha jätavad. Suur aitäh teile
 
Nüüd aga asja juurde. Möödunud nädalavahetuse päikselisel laupäevahommikul, tekkis mul suurepärane võimalus külastada Ida-Virumaad  
ning täpsemalt oli sõidusihiks Valaste juga.  
Harjumaalt teele asudes oli ilm päikseline ja mõnus, kuid mida ida poole jõudsime, seda hullemaks läksid teeolud ja seda enam tekkis taevasse pilvi, mis päikest varjasid.
Balti klindi kõige kõrgema pankranniku veerel, 
Saka ja Toila vahelisel põlluteel, avanes mere poole selline vaade
Jõudnud Valaste joa juurde, tervitas meid juba autost välja astudes 
lõikav külm tuul ja niiske õhk.
 Koheselt oli ka näha, milliseid toredaid üllatusi 
nende kahe ilmastikunähtuse koosmõjul võib tekkida.
See, mis ühest küljest oli ebameeldiv, oli jälle teisest küljest igati  
aktsepteeritav, seda siis fotograafi silmade läbi.
 Eesti kõrgeimat kunstlikult tekitatud Valaste juga (30,5 m) 
ei õnnestunud aga vaateplatvormi sulgemise tõttu paremini näha, kui juuresoleval pildil. 
Külma-külma tuule käes tegin veel mõned fotod joast
ja seejärel asusin jäädvustama jäiseid putki,


 ja kibuvitsapõõsast, mille punased viljad kaunilt läbi jää kumasid.
Kummaline, kuidas suudavad nad  kannatada sellist jäämasside raskust,  mis vaadates küll õhuline tundub, ent tegelikkuses tohutult kaalub.
Valaste pole aga sugugi ainus juga, mis praegu ülevaid vaatepilte pakub.  
Tagasiteel sai tehtud peatus ka Jägala joal.
Aastavahetuse vihmad ja sulaveed on kergitanud jõed üle kallaste, kuid
vaatamata sellele on suurvesi siiski pakkumas  vaatepilte, mida kaugelt ja lähemalt vaatama tullakse. Tõepoolest, üllatus oli suur, kui Jägala joa parkla oli autosid täis!

 Jah, ei maksa heituda jäisest tuulest ning külmast – 
saadavad elamused lumekuninganna lossis jalutades olid seda väärt.
Edu ja toredaid hetki looduses teile!