23. september 2013

Horvaatia 2013

Horvaatia on endise idabloki maadest üks turistide meelispaiku, 
mida aastas külastab enam kui 11 miljonit välisturisti.
 Turiste võluvad Horvaatias kõige enam imekaunis, paljude lahtede ja saarekestega rannik ning renessaansiajastu pärandiga linnad.
Selleks, et Horvaatiasse  jõuda, tuli meil autoga läbi sõita umbes 2300 kilomeetrit,
  läbides Lätit, Leedut ja Poolat.
Esimese päeva õhtuks jõudsime Poola linna Lublinisse,
kus puhkasime välja esimese  sõidupäeva väsimust.
Varahommikul kell 7.00 (eesti aja järgi) jätkus sõit. 
Terve Poola sõidu ajal sadas vihma, taevas oli ühtlaselt hall.
 Slovakkiasse jõudsime kell 11.00
 ja Ungarisse 13.20. Budapestis paistis päike, sooja oli 20,5.
 
Väike peatus Balatoni järve ääres.
Horvaatiasse jõudsime kell 18.15. 
 Jõudes Horvaatiasse oli koheselt hea tõdeda, et seal on väga hea kiirteede võrgustik.
 Kiirteed on suures ulatuses tasulised ning sinna pääsemiseks tuleb võtta automaadist pilet ja tasuda tuleb kiirteelt mahasõidul või tasulise teelõigu lõppedes. 
Tasu suurus sõltub läbitud kilomeetritest, kiirusepiirang kiirteel on 130 km/h. 
Esimesel õhtul, kui Horvaatiasse saabusime,
 pidime ööbima Zagrebist umbes 55 kilomeetri kaugusel asuvas Karlovacis, 
et sealt järgmisel päeval startida 
UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevasse Plitvice Järvede Rahvusparki.
Järgmisel hommikul oli sooja 16 kraadi.

Plitvice pärliteks on kuusteist eri tasapinnal paiknevat järve, mis on ühendatud koskede ja veekaskaadidega, luues muinasjutulise õhkkonna.
Plitvice järvede ala madalaim punkt asub merepinnast 367 
ja kõrgeim punkt 1279 m kõrgusel. 
 
  Kõik piirkonna järved on omavahel ühenduses jõgede või maa-aluste jõgede kaudu.
 
  Plitvice järvede ala muudab eriliseks sealsete järvede vee muutuv värvus,
 mis varieerub tumesinisest ja taevasinisest kuni roheka ja hallini. Vee värvus on tingitud valguskiirte murdumisest erakordselt läbipaistvas vees ning valguse peegeldumisest veekogude põhja katvalt tihedalt roheliselt vetika- ja samblavaibalt.
Lopsakate pöögimetsade vahele peitunud türkiissinise veega järvekesed 
on väga väikesed, kuid sügavad (kuni 40 m).  
 
Kõik need järved toituvad põhiliselt kolmest mägijõest
 
 ja arvukatest ojadest, millest osa voolab kohati maa all. 
Järvede kristallselge vesi on väga soodne elupaik rikkalikule vee-elustikule,
 sealhulgas jõeforellile, keda kalda lähistel vees võib näha suurte parvedena.
 
  Plitvice järvede piirkonnas asub ka mitmeid kauneid jugasid.
 
Suurem neist on 78 m kõrgune Veliki slap
  (tõlkes Suur juga, sealt voolab läbi Plitvica jõgi)
Seda veemöllu jälgides tekib tunne,
et midagi nii ilusat pole varem kogenud.








Üle Kozjaki järve viis meid väike elektrimootoriga praam.
Sealt edasi liikudes jõudsime alumiste järvekesteni, 
mida ümbritsevates kriidikaljudes on arvukalt koopaid.
 
 Kõige suurem koobas, kus käisime, oli aukartust äratavate mõõtmetega
 – ligi 165 m pikk ja 46 m kõrge. 

Tänu Plitvice järvede ala suurele kõrguste vahele väikesel maa-alal 
on seal nii taimede kui loomastiku osas liigirikkus suur.
Piirkonnas esineb enam kui 70 endeemilist taimeliiki.
Orhideelisi kasvab piirkonnas enam kui 50 liigist ja alamliigist. 
Muuhulgas kasvab seal ka kaunis kuldking.
 
Alpikann ehk tsüklaamen (Cyclamen)
Viimane pilguheit mäetipus olevalt vaateplatvormilt võimsale vetemängule
 ja kogu alumisele järvestikule pani ahhetama ja tundus, et olime käinud paradiisiaias.
Vahva bussirongiga saime sõita oma teekonna alguspaika.
Plitvicest lahkudes on raske ette kujutada, et kusagil võiks olla veel kaunimaid paiku...
Plitvicest tuli meil aga edasi sõita Aadria mereni, 
kuhu linnulennul on umbes 55 km. 
Meie sihtkohta Zadari tuli sõita 160 km.
  Eksitus kiirteel viis meid kõrvalisele mägiteele,
kus avanesid hingematvad vaated.
 Jõudes Zadari tuli meil esmalt leida peatuspaik.
Vaadanud üle mõningad hotellid ja motellid,
otsustasime peatuspaika otsida kodumajutustest.
SOBE*SIMMER*ROOM*APARTMANT silte oli paljudel majadel,
kuid meie väljavalituks osutus allolev maja. Kõik mugavused olid olemas ja hind sobilik.
Järgmisel päeval tutvusime Zadariga. 
 Hommikune 16-kraadine temperatuur asendus peagi 25-soojakraadiga.
Maalilisel poolsaarel asuva Zadari vanalinnas jalutamine on tõeline nauding – 
ühel pool pakub silmailu vaade merele ja kõrvalasuvatele saartele, 
teisele poole kiigates puhkab silm vanadel ja väärikatel kirikutel. 
10. sajandist pärit Püha Donatuse kirik
 on bütsantsi arhitektuuri toredamaid näiteid Dalmaatsias.
 
Zadar on umbes 3000 aastat vana linn, mille ajalukku on jälje jätnud nii roomlased, veneetslased kui ka Habsburgide dünastia.
Rooma impeeriumi valitsemise ajast on pärit ka paljud praegused vaatamisväärsused
 nagu näiteks vanalinna ümbritsenud kindlusemüür,
rooma foorum ning arvukad kirikud ja katedraal.  
Zadari katedraali kellatorn


Püha Anastasia katedraal, mille rajasid bütsantslased 9. sajandil
 
 Vanalinna teid palistavad heledad lubjakiviplaadid,
 mis on pika ajajooksul käimisest päris siledaks lihvitud.

Ajaloo hõngu on tunda igal sammul 



 
Zadaris asub ka kuulus "meriorel", mille konstrueeris 2005 aastal horvaatia arhtekt
 Nikola Bašič.  Tegemist on omalaadse kaldalt merre ehitatud trepiga,
 mis lainete toimel harmoonilist heli tekitab.
Sellel õhtupoolikul, kui meie seal käisime, olid lained väikesed, 
kuid mereoreli hääled olid turistide jutuvadast hoolimata hästi kuulda.
Do-mi-mi-do-do-re-re-do...

Teine huvitav tänapäevane asi Zadaris on suur ringikujuline monument,
mis päikesetõusu ajal harmoonilisi kujundeid/installatsioone  moodustab.

Õhtul oli vanalinnas mõnus jalutada
ja nautida kitsaid, 
looklevaid tänavaid.
Tänavail hõljub kõikjal grillkala lõhn.
Linnaplatsidel on mõnusad välikohvikud,  
 paljudes kohtades lausa pehmete diivanitega.
Vaadates seda pesupoe mannekeeni tuli igatahes naer peale ...


 
Ühel Zadaris veedetud õhtupoolikul käisin ka statiiviga rannas,
kuid suur täiskuu mere kohal osutus parajaks pähkliks!

Zadari katedraali kellatorn (70-300mm)
UNESCO maailmapärandi nimekirja kuulub kuus Horvaatia  erinevat kultuuriobjekti.
 Nende seas on ka Spliti ajalooline kompleks, mida järgmisel päeval külastasime.
Split on Dalmaatsia suurim linn ja Horvaatia suuruselt teine linn pealinna Zagrebi  järel.
 Split'i vanalinnas asub massiivne 3. sajandist pärinev rooma imperaatori Diocletiuse palee.
Tänapäeval on küll osa sellest hävinenud, 
kuid tegemist olevat kõige paremini säilinud rooma paleega maailmas.
 Diocletanuse palee




Samal päeval käisime ka teises ajaloolises linnas Trogiris, 
mis samuti kuulub  UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Trogir on järjepidevalt linnana toiminud juba 2300 aastat!  
Kamerlengo loss , ehitatud veneetslaste poolt 15. sajandil
  Trogiri vanalinn on nagu vabaõhumuuseum!
Avarad väljakud ilusate kirikutega,
 kitsad plaaditud tänavad, armsad sisehoovid.  
Turismi- ja puhkemajandus vaatab vastu igalt poolt
 – meeletu kogus  hotelle, bangaloid, eramuid-öömaju, restorane ja pizzeriaid.
Käisime seda linnakest uudistamas, lootes kaunis vanalinnas natuke rohkem ringi jalutada
 ja iidset hõngu tunnetada, tegelikult aga saime vaid väikese tiiru teha...
Selle linna jaoks oleks pidanud varuma terve päeva!
Seevastu nägime Splitist ja Trogirist ärasõites üht tõeliselt lummavat vaadet,
 mis vist ei unune iialgi!
 Ei unune ka oma silmaga nähtud oliivipuud
ja viigimarjad,
rosmariinihekid
ja laimipuud,
rääkimata paljudest kaunitest õitest,

mille nime ma kahjuks ei tea...
Käisime ära ka Vir'i poolsaarel, mis asus  Zadarist sootuks teisel pool.

Sealsed kaunid ja mägised vaated
lõpetavad minu postituse Horvaatiast,
mis minu silmade läbi oli rahulik ja turvaline paik.


Tagasitee koju valisime vahelduse mõttes teise marsuudiga ja ühe ööbimisega:
Zadarist Zagrebi poole lahkusime eesti aja järgi kell 4.30,  sõitsime läbi Sloveenia, 
Austrias  olime kell 9.30(Graz, Viin), TŠehhi (Brno, Ostrava), Poola...jälle vihm...Varssavi...(Częstochowa, Białystok), ööbimine Varssavi ümberlinna kiirtee äärses hotellis.
Edasi Leedu (Marijampolė, Kaunas), Läti ja ...õhtul kell 19.00 olime kodus!
Kokku:
5380 k/m
72,36 h
keskmine kütusekulu 6,0
keskmine kiirus 74 km/h Saadud emotsioonid: laes!


Horvaatia külastamiseks tuleks varuda kindlasti piisavalt aega,
see maa väärib iga kohalveedetud minutit!