Objektiivi orduga Pärnumaal

Taaskord oli aeg küps meie fotoklubi kevadmatkaks, 
mis sedapuhku toimus Pärnumaal. Peale seda, kui Pärnus jällenägemisekallid tehtud ja võõrustaja poolt pakutud hommikukohv joodud, võtsime kuue autoga suuna 
Valgeranna poole. Ei, mitte kuulsale golfiväljakule, kus hulgaliselt kaevatud järvesid, voolavaid künkaid ja tehiskupleid näha võib, vaid ikka Audru poldri servale.

 Teadaolevalt on 2000 ha suurune poldriala 
pesitsus- ja läbirändepaigaks paljudele linnuliikidele. 

Nii oli meilgi suur rõõm kohtuda laglede ja hanedega, 
kelle pildistamiseks tuli paremat paika otsida küll roostikus ja puude varjus.

 

Valgerannast kulges meie sõit edasi  Audru poole, kus tehti ka pikem peatus, 

et jalutada kaunis ja kevadises pargis. Õitsesid paljud kevadlilled, 

kuid minu pildile jäid vaher ja varsakabi.

Kohalikel olid käsil omad tähtsad toimetused...

ka uudishimulikul toonekurel, kes pesaserval meie tegemistel silma peal hoidis!

Järgmiseks peatuspaigaks oli Pärnu-Tõstamaa maantee ääres asuv Lindi looduskaitseala,

mille vaatetornist avanes kaunis vaade rabale.

Kahjuks ei ole selles rabas ei matkaradu ega laudteid,

mille olemasolul oleksime kindlasti selle paigaga rohkem tutvust teinud. 

Meie teele jäi  Tõstamaa vallas asuv Pootsi - Kõpu Püha Kolmainukirik,

mille juures piilusime punalutikate salatoimetusi!
Punalutikad jõudsid Eestimaale paarkümmend aastat tagasi ja taimedele ning inimestele
 nad kahju ei tee. Väidetakse, et neid leidub vaid Lõuna- ja Lääne-Eestis ning saartel.

 Vahelduseks pisikestele putukatele pildistasime ka karjakoplis olevaid hobuseid,

kellel kõigil oli üks ja sama poos - ikka ninaga maadligi,

et rohututte suuga haarata!

Peatusime ka Seliste kiriku juures, 

kus pildistamise asemel rõõmsalt värsket hapuoblikaid nosisin!

Edasisel teekonnal Kastna poolsaare poole

märkasime justkui hoiatavat näidet elust enesest,

kus ühel pool teed oli selline autoromu (kirjaga www.autoekspert.ee)

ja teisel pool tihe uduloor.

Kastna poolsaarele jõudes ronisime vaateplatvormile, kust avanes  vaade Liivi lahele.

Vaadet ehtisid rannavallile kasvanud kõrged kadakad ja rannaniidud.

 Sealsamas asusid kuulsad Kastna tammed, mida rahvasuus hüütakse Kapteni tammedeks, sest lagedal rannal kõrguvad tammed olid meremeestele headeks maamärkideks.

  Üks neist on Pärnumaa jämedaim ja ilmselt ka vanim 360 aastat vana puuhiid, 

mille ümbermõõt on 6,25 ja kõrgus 19 meetrit. 

 Sealsel rannaniidul võis näha lihaveiseid,

rahulikke ja uudishimulikke.

Edasi sõitsime Sõmeri hoiualale, mis hoiab Põhja-Pärnumaale iseloomulikku rannikumaastikku: Sõmeri poolsaare rannaniite, kadastikke, 

loopealseid ja rannikulõukaid ning sealset elustikku.

Kaunis oli see vaatepilt, mis Sõmeri vaatlustornist avanes!

Meie viimseks külastuspaigaks oli Matsi külas asuv Sõmeri tuletorn,

                                               mille ümruskonna looniitudel õitsesid karukellad

                                                               ja kannikesed!

Betoonist kaheksatahuline 20 m kõrgune valge tuletorn ehitati 1953. aastal.

 Tuletorni valge tuli põleb pimedal ajal aastaringselt ja see on näha 9 meremiili kaugusele.

Madalale laskunud päike värvis taevalaotuse üle loojanguvärvidega,

muutes nauditavaks iga hetke...

 kõigile kohalolijaile!

Taaskohtumine armsate inimestega kinkis mulle justkui tiivad,

mille abil tõusta linnuna kõrgustesse, et mõista -

 lihtsate asjade kauniduses on vahel kogu tõde!