Pages

13. september 2015

Sõpradega Sõbessoos

11. septembril kutsusid pildistamis"kiiksuga" sõbrad Anne ja Jüri mind Sõbessoo rappa, et seal üheskoos virmalistele jahti pidada ning teha mõned öised pildid. Virmalisi oli siinmail imekombel juba mitu päeva järjest olnud ja reedesedki ennustused olid paljulubavad. Et neid aga pildile saada, tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja loomulikult olen ma alati "käpp", kui midagi taolist välja pakutakse. Üksinda julgen ma vaid koduläheduses virmalisi küttida, nii "jänes" olen küll!
Peale tööd koju jõudes jäi mul aega ainult tassikeseks kohviks (et oma väsimust eemale peletada) ning siis tuligi kiirelt fotokola kokku pakkida, poest üht-teist hamba alla haarata ja autole kütet tankida. Nagu eelnevalt oli kokku lepitud, sõitsin kohtumispaika Märjamaale, kus kolisime ümber uhkesse džiipi, mis meid läbi pehme pinnase ja porimülgaste matkaraja algusesse viis.  
No tee peal tegime ikka paar peatust ka, sest kus sa siis sellisest vaatest mööda saad minna!
 Kui rabaserva kohale jõudsime, oli kell pool kümme õhtul ja päike oli juba ammu loojunud. Viskasime seljakotid selga ning asusime rõõmsalt lobisedes teele.
Kui peale mõningast kõmpimist Jalase järve juurde jõudsime, tõdesime, et loojangukuma järve kohal oli  veel olemas.
 Jalutasime taskulampide valguses edasi ning keerasime laudteelt ära - otse rappa, kus jalgealune oli täiesti märg. Pimeduses ei saanud hästi aru rabapinnase värvidest - kuhu võib astuda ja kuhu mitte. Õnneks ei jätnud meist keegi oma kummikuid rappa!
Ühel hetkel oli udu nii suureks läinud, 
et peale paari pildi tegemist tuli koguaeg objektiivi puhastada
ja paljud sel õhtul tehtud pildid läksid seetõttu kustutamisele ja "aia taha". 
Poole üheteistkümne ajal oli taevakaarel virmalise-roheline, 
kuid midagi erksat ei toimunud.
 Seetõttu sai veidike valgusega mängitud
  ja tehtud mõned teistsugused kaadrid.
 Lennukeid, satelliite ning langevaid tähti, 
mis pika säriga pildistades pildile kippusid jääma 
oli sel õhtul kohe eriti palju.
Arvan, et nägin oma 5-6 langevat tähte!
 Tagasi Jalase järve juurde jõudes jätkus vigurdamine valgusega,
 kuniks virmalised erksamaid värve hakkasid pilduma.
 Kogu seda ilu oli näha ka palja silmaga,
 muigugi kordades nõrgemalt.
 Siin siis mõned kaadrid, mis erinevatel aegadel sel õhtul tehtud sai.
 Oli virmaliste elavnemist ja nõrgenemist,
 oli sambaid ja udu.
 Ja udu ja veelkord udu ...ja objektiivi puhastamist
 ning fookuse paika sättimist.
 Nüüd, mil kodus piltidega mässamise lõpetanud olen,
 hakkan koostama kirja Jõuluvanale, 
et ta mulle uue kaamera tooks,
sest tundub, et praeguse kaamera võimalused on minu jaoks juba liiga piiratud.
Ja loomulikult püüan ma olla tubli ja hästi käituda! :)

 Suur tänu Annele, kes mind maitsva ingveriteega poputas
ja oma soojad sokid mulle jalga sokutas!
Ning  suur tänu Jürile, kes mind terve selle õhtu turvas
ja kõik karud ja hundid eemale peletas!
Millal jälle läheme?



10. september 2015

Simisalu-Matsimäe ja Seli raba.

Seekornde Objektiivi Ordu rabaöö leidis septembrikuu esimesel reedel aset Aegviidu-Kõrvemaa puhkealal. Meie plaan oli minna Seli rappa või ka Seli soosse, nagu seda kohta kutsutakse ja kohtumis- ning ööbimispaigaks valisime Matsimäe karjääri lõkkekoha. Õhtul, kui heade sõpradega kohtumise-kallid tehtud, asusime kohe enne pimeduse saabumist rabaserva uudistama, et hommikul, päikesetõusu ajal oleks teada, mis meid ees ootab.
Vaade Matsimäe karjäärile oli värviline
Kõrgelt oosiharjalt laskus rada raba peale, kus kulges laudtee. Piki laudteed kõndides  jõudsime laugaste ja älveste vahele ning sealsest vaatetornist ulatus silm vaatama kaunile rabamaastikule.
See kõik oli paljutõotav! Pimeduse saabudes katsime katusealuse lauakese hea ja paremaga ning juttu jätkus kauemaks. Vahepeal tegime ka mõned valgusmaalingu katsetused ja peagi oli aeg sealmaal, et päikesetõusuni oli aega vaid mõned tunnid. 
 Varahommikul tõustes näitas kell 5.40. 
Küll oleks tahtnud veel magada, kuid miski nagu sundis tagant. 
 Rappa jõudes oli kuulda raba hingamist ja ringutamist,
 kuid udu polnud. Ei kuskil!
 Kui päike tõusis, polnud ka teda näha,
sest pilved katsid nii koidukuma, kui värvid.
 Siiski algas see  uus päev salapäraselt!
 Kui olime jõudnud rabatornini, tabas meid midagi ebameeldivat.
 Korraga lõi välku ja müristas. Siinsamas, lähedal.
See sundis meid kiirelt lahkuma tagasi ööbimispaiga juurde.
Algas sadu, mis kestis ja kestis, ning mõned meist lausa loobusid ja lahkusid.
Kuid lootus sureb ju viimasena, eksole!
Keskpäeva paiku jäi sadu üle ja taaskord oli meil võimalus alustatu lõpule viia.
Seekord siis end korralikult registreerides!
 Värvid, mis nüüd rabas olid,
 olid hoopis erisugused:
 palju erksamad ja kirkamad!
Ka pilvine taevas andis nähtule palju juurde!
 Meid köitsid rabajärved ja älbed,
 peegeldused 
 ja rabasaared.
 See värske õhk, mis seal rabas oli, 
 
oli samuti kirjeldamatu!



 Rabas liikudes oli plaan minna Seli rabajärveni  55mm objektiiviga
 ja tagasi tulles panna ette makroobjektiiv.
 Kuid ka see jäi vaid plaaniks,
  sest siit-sealt kostus taas müristamist,
 mis pani meid tagasitee poole pöörama
ja sammu kiirendama.


Siiski sai korra veel vaatetorni ronitud
ja paar kaadrit tehtud!
Vot selline oli see meie seekordne rabaöö Seli soos,
millega ise küll väga rahule jäin.  
Kahju, et järgmise korrani nii palju aega on,
 sest hetkel on tunne, et tahaks sinna kohe tagasi minna!
Südamlikd tänud ja tervitused mõnusatele matkakaaslastele ka!