7. november 2011

Taganiidus akusid laadimas

Seekordsel pühapäeval sai "akusid laadimas" käidud Kasari jõe ääres, täpsemalt kohas, mida kutsutakse Taganiiduks. Sinna sõitmine ei olnud lihtne, sest peale Lehetu küla tuli sõita mööda pikki ja sirgeid risti-rästi asetsevaid metsasihte, mis olid äravahetamiseni sarnased.
Kohati oli ka tee läbimatu ning tuli leida teine võimalus.
Kohale jõudes jooksis lähedalasuva maja juurest meie poole üks uudishimulik kana, kes kohe meie tähelepanu pälvis ja püsis meie seltsis kuni lahkumiseni. Loomulikult pakuti auväärt külalisele nokkimiseks üht-teist sobivat, mida piknikukotis leidus.

Kana, kes kõndis omapead...

Lõket üles seades, kostus eemalt hääli.
Võis oletada, et kohe-kohe jõuab mööda jõge meie juurde mõni kanuu või paat, kuid ei midagi taolist... ju kuulusid need hääled kalameestele, kes jõekäärus õngitsesid.

Peagi oli kaohal ka teine uudistaja - kass, kes oma julguselt kanale tunduvalt alla jäi. Siiski jälgis ta meie tegevust valvsa pilguga eemalt ja ei lahkunud temagi enne meid.

Päike lisas metsaalusele maastikule kuldseid varjundeid ja seda nautides ununes kõik muu...

Mängleva kergusega valmis jõeäärses vabaõhuköögis supp,
mis värskes õhus maitses loomulikult hästi.
Veel mõni klõps...


Tagasi kodus olles tundsin, et "akud said täis" ja olen valmis astuma uude töönädalasse.


Eesti loodus on põnev ja puutumatu: pole ime, et seda Euroopaski tõelise pärlina esile tõstetakse!