25. oktoober 2010

Sügisene kutse

Ilmad on kuidagi kiirelt pimedaks ja süngeks muutunud, päike näitab end päeva jooksul vaid korra-paar ja „Sügisese värvide pillerkaare“ autor laseb kirgastel toonidel aina tumedamaks värvuda. Ega siin pikka pidu vist pole, neljapäeval juba simunapäev, mille kohta teame üldtuntud ilmavanasõna, mis märgib maa ja vete külmumist: „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.“ Loodame, et simunapäeval (28.10) vihma ei saja, sest usutakse, et siis jätkub seda sügisest pori ja vett veel pikemaks ajaks.
Kõigele sellele vaatamata, kisub mind aga ikka endiselt metsa poole.
Pikka jalutuskäiku seekord ei teinud, sest vihm ja reedene lumi olid teinud metsaaluse maapinna väga poriseks ja pehkmeks.
Mu tähelepanu köitsid uhkeldavad puuseened, mille allosa sillerdas veepiiskadest.

Peale väikest googeldamist leidsin sellele nähtusele ka seletuse. Piisad seene alumisel küljel annavad märku seene hoogsast kasvust, või on käsil massiline eoste moodustumine ja ainevahetuse käigus tekkinud liigne vesi eraldataksegi piiskadena. Mõnikord võib mõne seene alumine külg olla piiskades ka pärast pikemat vihmaperioodi, kui vesi on läbi seene imbunud.


Jah, proovi sa higisena seista nii, et higitilkagi maha ei kuku...raske...
Metsa all näis uhkeldavat ka üks kuusekänd, kel jätkus oma kõrges vanuses söakust end erksate värvidega ehtida. Minu silma see aga ei riivanud ja oli päris ilus vaadata!
Armas oli metsaservas tõdeda, et kõik ei olegi alati nii, nagu esmapilgul tundub, sest taas oli päike end kahvatu sügismaastiku kohal korraks näidanud ja härmaõied hämaral samblikul ja sügislehel ehteks muutnud.
Väikesed asjad, mis meid ümbritsevad, toidavad tõesti me hinge!
Järgmise korrani!

4. oktoober 2010

Väriseb kui haavaleht

"Väriseb kui haavaleht", öeldakse inimese kohta, kes kardab.
Mida siis haaval karta on? Vanarahva seletust mööda olla haab ennemuiste hakkama saanud mingi häbiväärse teoga, mis teda siiamaani vaevavat. Mis tegu see oli, pole täpselt teada. Seletatakse mitmeti. Näiteks, et haab ei varjanud hädasolijat, kes kurjade inimeste eest metsa pages. Või et haab olnud kunagi tütarlaps, kes reetis oma ema ja seetõttu vabisevate lehtedega puuks moondati. Üks seletus kõneleb, et haavast tehtud Jeesuse ristipuu... Tema lehtede hääl kandub metsas kaugemale kui teistel lehtpuudel ja eristub neist selgesti. Haava võra all seistes tundub kord, nagu sajaks lehtedele raskeid vihmapiisku. Kui veel kauem seista ja pingsalt kuulata, hakkab tunduma, et haab püüab sulle midagi edasi ütelda. Võib-olla tahab ta ära rääkida, mida ta päriselt kardab, mis teda vaevab. Kui vaid jätkuks kannatust kuulata. Haab juba kõnelemast ei väsi.
Tundub hämmastav aga seda lugu illustreerib hoopis pilt vaevakasest, mille lehed esmapilgul haava omadega päris sarnased paistavad. Või ainult mulle tundub nii?