3. juuni 2016

Ühel palaval-palaval päeval, sinise-sinise mere ääres...

Ühel palaval-palaval maikuu viimasel päeval (kui kraade oli liiga palju selleks, et olla mandri-Eesti ääremail, tuli suur igatsus hingata värsket mereõhku ja kes teab, ehk minna ujumagi) võtsime Üllariga ette teekonna Läänemaale, Noarootsi valda, ikka armsaks saanud Põõsaspea neemele ja Peraküla randa.
Teekond sinna oli nagu tavaliselt pikk, kuid endalegi märkamatult jõudsime Riguldi kanti, Hara lahe äärde.
 Juba poole tunni pärast olime aga tsivilisatsioonist puutumatus Peraküla rannas, 
kus autost välja astudes olime päris üllatunud.
  See meeletu soojus ja palavus, mida sel päeval varem tundsime 
oli justkui haihtunud ja meid tervitas külm-külm tuuleõhk,
 mistõttu tuli autost soojemad riided selga otsida.   
Ujumise mõte oli ühe hetkega pühitud :) 
  Põõsaspea poole vaadates oli näha halli udumassi,
 mis hõljus sillerdava mere kohal.
 Nõva pool oli aga taevas selge
 ja meri nii sinine-sinine!
 Otsustasime Perakülast liikuda Põõsaspeale.
 Teel olles, tegime Uuejõe lõkkekoha juures peatuse,
 kus minu tähelepanu köitis puuoksal laulu lööv metsvint,
kes andis meile mõista, et 
"siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk"!
No heakene küll, ei võta aga ilus oli seda kuulata!
 Mõne aja pärast jõudsimegi Põõsaspea neemele,
 kus meid tervitas taaskord külm-külm tuuleõhk 
 ning merekohal hõljuv udu.
Ja selle udu sees olid haigrud...
  Ranna ääres veidi  ringi vaadates paitas mu meeli kurdlehine roos,
mis oli oma esimesed õied lahti löönud.
 Samal ajal, kui üle suurte kivide püüdsid kalamehed 
oma paadiga saada sügavamasse vette,
 otsustasime meie liikuda mööda kõrgemat nõlvakut haigrutele lähemale.
 Vaikselt mereäärses metsaaluses hiilides

märkasime kivil istuvat ristparti, 

kes kuulub meil kaitstavate liikide III kategooriasse. 
 Tasahilju luurates jõudsime soovitud paigani, 
 kuid jah...minu fototehnika ja oskused jäid tibakene jänni :)
 Selle mõnekümne minuti jooksul oli udu muutunud väga-väga tihedaks
 ja kõrgendikult mere poole vaadates
  oli seal lihtsalt üks hall-hall mass,
 mis muutus sekunditega justkui uduseinaks.
Isegi suurt torni polnud parklast näha! 
 Näha oli vaid kive ja kive...ja palju vett...
 aga siili ei olnud :)
 Igatahes pakkus selle päeva pärastlõunane ilm meile palju hämmingut, 
sest temperatuurikraadid kõikusid lausa 10 kraadi siia-sinna.
Mis on aga parem, kas soe või külm, jäigi meile mõistatuseks.
Selge oli aga see, et veetsime ühe toreda päeva,
 millele panime punkti Salajõe puhkekohas,
kus maiustasime teeäärest ostetud suitsuahvenaga!