Öö kuuvalguses

Pimedus ei ole mind mitte just alati lummanud, kuid lapseeas oli see vist andeks antav. Nii nagu lapsed värisevad ja kardavad midagi pilkases pimeduses, nii kardame meiegi mõnikord  asju valges, mis on sama vähe kohutavad kui need asjad, mille ees lapsed pimedas hirmust värisevad. Alles nüüd olen saanud teada, et pimedus on täis valgust ja seda ei sega pisiasjade küllus.

Kui mõned päevad tagasi käisin ihuüksi öösel virmalisi jahtimas, siis peale seda olin täiesti veendunud, et ma teen seda kindlalt veelgi ja kuna väidetavalt oli nüüd jällegi toimunud päikesepurse, oli oodata virmalisi. Imekombel juhtus aga nii, et seekord läksin virmalistejahile koos Jüriga, olles eelnevalt kokku leppinud, et kui virmalisi ka ei tule, läheme lihtsalt öövalgust püüdma. Ja just nimelt nii läkski.

Põõsaspea neemel, minu lemmikpaigas tundsin end hästi.
Meri oli umbes poole kilomeetri pikkuselt jääs, 
eemalt oli kuulda lainte loksumist ja kui silmad pimedaga harjusid, 
siis oli ka näha tumedamat, jäävaba ala ning Osmussaare vilkuvaid majakatulesid.
 Temperatuur oli -8 külmakraadi ja tuult praktiliselt ei olnud. Oli väga vaikne.

Kõrgel taevas säras noorkuu, mis heitis valgust lumele ja merejääle.

Öösel kella ühe ajal helendas Taebla jõel kaunilt kuuvalgus, 

maalides maapinnale puude varjud.

 Eemalt kostus koera haukumist. Termomeeter oli langenud - 15-ni. 

Õhk oli niiske ja karge.

Minu viimaseks pildistamiseks jäi sel ööl Ungru loss,

kuhu me jõudsime kella 2 ajal.

Sellisel kellaajal, koos kuuvalgusega ei ole ma seal kunagi varem viibinud.

Tagasiteel, kella 3.30 paiku sai käidud ka Õmma raba serval, kuid Risti asula valgusreostuses ei õnnestunud mul midagi pildile püüda. Ka mitte Baskerville`ide koera.
Oli äärmiselt huvitav ja hariv ööpildistamine, sest Jürilt sain oskusi, et kogutud teadmisi "läbi seedida". Aitäh!
Tahavad ju pimeduse saladust kõik välja uurida!