Österby - Ramsi - Nõva - Pedase

Hoolimata kurjakuulutavast ilmateatest, 
 sai otsustatud minna telkima ja paadiga merele.

Ja kuhu siis mujale, kui ikka lemmikuks saanud ranniku vetesse,

täpsemalt Läänemaale, Noarootsi poolsaarele.

 Kui Österby sadamas saigi paat merre lastud,

jalutasin tiiru muulil,

kus kasvasid kaunid lilled,

 

just minu lemmik värvidega.

Veidi enne meid startis jahiga merele üks noormees,

keda olid kaatriga turvamas arvatavasti tema vanemad,

 ja kapten Kraanz.

 Ilm oli soe ja mõnus, 
kuid avamerelt puhuv tuul ja suuremad kaatrid tekitasid piisavalt suuri laineid 
ja nii pidin ma muretsema oma kaamera pärast, 
et see soolaseid veepritsmeid peale ei saaks. 
Seetõttu jäid ära kiiremad ringid ja ehk ka mõned kaugemad laiud ja väikesaared, 
kuid ka Haapsalu tagalahes oli mõnus uudistada. 

Kurvalt seisid Westmeri sadamas roostes kalalaevad,

kui samal ajal Veskiviigi ja Grand Holm Marina
 sadamates uhkeldasid kaatrid ja jahid, millest üks uhkem kui teine.

Ka kajakas, kes kai serval seisis näis uhkena.

 Esmakordselt õnnestus mul Haapsalu kuursaalile heita pilk 

vähe teisest küljest ja seda siis mere poolt.

Kuna plaanisime jääda ööseks telkima ja Österby kant meile

  selleks väga sobivaid võimalusi ei pakkunud, 

otsustasime õhtuhakul edasi liikuda, 

et leida koht telkimiseks ja võimalusel ka selline, kus saaks paadi merre lasta.

Norrby külast sadamat otsides (mis oli märgitud Regio kaardile) 
avanes meile silmipimestav vaade Hara lahele.

Nõva lähedal Rannaküla sadamas seisid kaks viikingipaatidest kaksikut,

kel nimeks Neyve (Nõva küla esmamainitud nimi kroonikates)

 ja Thule (kauge müütiline põhjamaa saar).

Rannaküla all Toomaninal on meres aga rändrahn, mis kangesti rotti meenutas.

Õhtu lõppedes leidsime end Pedaselt.

Paigast, kus olime ka 5 aastat tagasi telkinud, kuid õiget teeotsa oli raske leida, 
sest rohi kõrgus rinnuni.

Aga ilus oli!

Sihtmärgini jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks, 
mil Päike heitis oma kuldseid kiiri kõigele, mida ta puudutas.

Ma tardusin nendesse hetkedesse, tundes end kui omas kuningriigis.

Pimeduse saabudes oli hästi näha Paldiski sadama ja tuulikute tulesid.

Ajal, mil öö laotus veele, saime üles nii lõkke, kui telgi ja peagi saabus ka magus uni.

Ärkasin 5.30.
 Lihtsalt, ilma äratuskellata! 
Kui uurisin, mis telgiseinte taga toimub, 
 haarasin koheselt käe kaamera ja statiivi järgi 
ning läinud ma olin - tervitama uut päeva. 

Loomulikult oli Päike minust ette jõudnud, 
kuid üle Pedase nina tipu polnud ta veel tõusnud.

Imeline hommikuvalgus pakkus nii silmailu, kui veidi nuputamist uue kaameraga.

Ja kui Päike mõne hetke pärast tõusiski üle Pedase nina, 
värvus kogu ümbrus helgeks ja kollaseks.

  Olin nagu sidruni siirupi sees...ja olid linnudki....ja kivid...

Mind lummasid ämblikuvõrgud taimedel 

 

ja kastepiisad õitel.

Korraga, ei tea kust saabus äkki pimedus ja  paks udu.

 Isegi Pakrit polnud näha.

Päris kõhe tunne oli... Kui rumal minust.

Õnneks ei jäänud see nii ja peagi säras hommik jälle täies pidurüüs.

Oli üllatavalt õnnis hetk pugeda vaikselt tagasi teki alla 
ja ärgata alles siis, kui kohvi oli valmis :) 

Hommikust sai peagi lõuna ja me sõitsime Ramsi poolsaarele.

Sinna oli aga enne meid jõudnud troopiline õhumass. 

Oi, oli lämbe ja kuum! 

Just nii nagu see väikemees,
 viskasin minagi end sel aastal esimest korda kõhuli merre 
ja nautisin täiel rinnal Päikest ja vett ja merd...

Õhtupoole, kui tõusis tuul ja taevas muutus Vormsi taga kahtlaseks, oli aeg asjad pakkida ja end kodu poole seada. 

Mul ei jäänud üle muud, kui jällegi tõdeda, et  õnne saab hoomata- 

vaadates enda silmadesse ja nähes, mis ja kes on lähedal.