Österby - Ramsi - Nõva - Pedase

Hoolimata kurjakuulutavast ilmateatest, 
 sai otsustatud minna telkima ja paadiga merele.

Ja kuhu siis mujale, kui ikka lemmikuks saanud ranniku vetesse,

täpsemalt Läänemaale, Noarootsi poolsaarele.

 Kui Österby sadamas saigi paat merre lastud,

jalutasin tiiru muulil,

kus kasvasid kaunid lilled,

 

just minu lemmik värvidega.

Veidi enne meid startis jahiga merele üks noormees,

keda olid kaatriga turvamas arvatavasti tema vanemad,

 ja kapten Kraanz.

 Ilm oli soe ja mõnus, 
kuid avamerelt puhuv tuul ja suuremad kaatrid tekitasid piisavalt suuri laineid 
ja nii pidin ma muretsema oma kaamera pärast, 
et see soolaseid veepritsmeid peale ei saaks. 
Seetõttu jäid ära kiiremad ringid ja ehk ka mõned kaugemad laiud ja väikesaared, 
kuid ka Haapsalu tagalahes oli mõnus uudistada. 

Kurvalt seisid Westmeri sadamas roostes kalalaevad,

kui samal ajal Veskiviigi ja Grand Holm Marina
 sadamates uhkeldasid kaatrid ja jahid, millest üks uhkem kui teine.

Ka kajakas, kes kai serval seisis näis uhkena.

 Esmakordselt õnnestus mul Haapsalu kuursaalile heita pilk 

vähe teisest küljest ja seda siis mere poolt.

Kuna plaanisime jääda ööseks telkima ja Österby kant meile

  selleks väga sobivaid võimalusi ei pakkunud, 

otsustasime õhtuhakul edasi liikuda, 

et leida koht telkimiseks ja võimalusel ka selline, kus saaks paadi merre lasta.

Norrby külast sadamat otsides (mis oli märgitud Regio kaardile) 
avanes meile silmipimestav vaade Hara lahele.

Nõva lähedal Rannaküla sadamas seisid kaks viikingipaatidest kaksikut,

kel nimeks Neyve (Nõva küla esmamainitud nimi kroonikates)

 ja Thule (kauge müütiline põhjamaa saar).

Rannaküla all Toomaninal on meres aga rändrahn, mis kangesti rotti meenutas.

Õhtu lõppedes leidsime end Pedaselt.

Paigast, kus olime ka 5 aastat tagasi telkinud, kuid õiget teeotsa oli raske leida, 
sest rohi kõrgus rinnuni.

Aga ilus oli!

Sihtmärgini jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks, 
mil Päike heitis oma kuldseid kiiri kõigele, mida ta puudutas.

Ma tardusin nendesse hetkedesse, tundes end kui omas kuningriigis.

Pimeduse saabudes oli hästi näha Paldiski sadama ja tuulikute tulesid.

Ajal, mil öö laotus veele, saime üles nii lõkke, kui telgi ja peagi saabus ka magus uni.

Ärkasin 5.30.
 Lihtsalt, ilma äratuskellata! 
Kui uurisin, mis telgiseinte taga toimub, 
 haarasin koheselt käe kaamera ja statiivi järgi 
ning läinud ma olin - tervitama uut päeva. 

Loomulikult oli Päike minust ette jõudnud, 
kuid üle Pedase nina tipu polnud ta veel tõusnud.

Imeline hommikuvalgus pakkus nii silmailu, kui veidi nuputamist uue kaameraga.

Ja kui Päike mõne hetke pärast tõusiski üle Pedase nina, 
värvus kogu ümbrus helgeks ja kollaseks.

  Olin nagu sidruni siirupi sees...ja olid linnudki....ja kivid...

Mind lummasid ämblikuvõrgud taimedel 

 

ja kastepiisad õitel.

Korraga, ei tea kust saabus äkki pimedus ja  paks udu.

 Isegi Pakrit polnud näha.

Päris kõhe tunne oli... Kui rumal minust.

Õnneks ei jäänud see nii ja peagi säras hommik jälle täies pidurüüs.

Oli üllatavalt õnnis hetk pugeda vaikselt tagasi teki alla 
ja ärgata alles siis, kui kohvi oli valmis :) 

Hommikust sai peagi lõuna ja me sõitsime Ramsi poolsaarele.

Sinna oli aga enne meid jõudnud troopiline õhumass. 

Oi, oli lämbe ja kuum! 

Just nii nagu see väikemees,
 viskasin minagi end sel aastal esimest korda kõhuli merre 
ja nautisin täiel rinnal Päikest ja vett ja merd...

Õhtupoole, kui tõusis tuul ja taevas muutus Vormsi taga kahtlaseks, oli aeg asjad pakkida ja end kodu poole seada. 

Mul ei jäänud üle muud, kui jällegi tõdeda, et  õnne saab hoomata- 

vaadates enda silmadesse ja nähes, mis ja kes on lähedal.

Väike ATV tuur

Möödunud nädalavahetusel võtsime koos mõnusa seltskonnaga ette ATV-matka, mille eesmärgiks oli jõuda mereni. Kuna sõita tuli mööda metsateid, oli meil võimalus kergelt ligi pääseda kohtadesse, kuhu muidu ehk eriti ei satuks.

Mõnel korral jäime ikka jänni ka, sest ilma GPSI-ta valitud metsatee sai lihtsalt otsa ja padrik muutus läbimatuks.
Päris teekonna alguses külastasime kodukoha lähedal asuvat Valgejärve, kus viimati sai käidud mõnusa Delfi Tuunijate Klubi grupiga. Siis oli juuni aga nüüd nägi raba välja hoopis sügisesem- siin-seal punetasid kuremarjad, polnud tunda sookaili joovastavat lõhna ja õite asemel valmisid kuprad, silla juures, järvesopis ilutsesid vesiroosid.

Valgejärvel käidud, jätkus sõit mööda mõnusaid metsaradu...

Lootsime leida ka mõningaid söögiseeni, kuid peale puuseente ei sattunud meie teele midagi.
Hiljuti lugesin kuskilt, et harilikust puuseenest on abi sääskede peletamisel, sest Offi põhitoimeained on samad mis puuseenel. Selleks tuleb puuseen lõigata ribadeks, kuivatada ära ning panna suitsema nagu Offi suitsuküünal. Peab ära proovima!
Vihmametsades on aga hoopis lahedamad puuseened – need toodavad lausa loodussõbralikku kütust, mida võib otse kütusepaaki pumbata.

http://www.ens-newswire.com/ens/nov2008/2008-11-04-02.asp

Kui mehaanikud kusagil Vihterpalu kandis masinatele väikest ülevaatust tegid, oli aega männimetsa alla piiluda. Pettuma ei pidanud – sinikapuhmaste all punetasid pohlad – suured ja isuäratavad! Lausa paari tõmbega sai pihu marju täis!

Seikluslik retk männimetsas jätkus. Siin-seal oli näha marjulisi-seenelisi, kuni lõpuks jõudsime mereni. Olime jõudnud Kurkse sadama lähedale, Suur-Pakri saare lõunatipu vastu, kohta, kus 1997. aastal hukkus 14 Balti rahuvalvepataljoni luurerühma liiget.
Isegi seda saatuslikku madalikku oli näha....

Mõtted - meenutused tegid haiget ja peagi lahkusime Pedase suunas. Peale Kurkset oli armas jõuda tuttavasse randa, kus mõned aastad tagasi sai puhatud ja oma esimesed makroklõpsud tehtud.

Taevas oli tõmbunud tumedaks, lained võtsid üles tuure ja kohe olid ka esimesed vihmapiisad taga. Ettenägelikult kaasa võetud vihmariided selga pandud, tuli koduteele asuda.

Pimeduse saabudes jõudsime Järveotsa järveni, kodu polnud enam kaugel.

Õhtul, peale kuuma dušši oli olemine mõnus... pohlad pihus sai mõeldud, et kuidas küll saaks sinna homme tagasi ...

Järgmise korrani!