Jaanipäev

Pühapäeval, kui peale vihmast jaaniööd sai viimased lõkkeriismed  kokku riisutud 

ja päike end pilvede varjust välja raatsis ajada,
tekkis minus suur soov minna metsa alla jalutama. 

Alustasin oma väikest retke koduse tiigi äärest 

ning kui üle-eelmisel päeval olin märganud kuuskede keerdus tippe, 

siis nüüd mõtisklesin ülipikkade männikasvude üle.

 

Endamisi loodan, et ehk saab nende märkide järgi kaunist ja päikselist suve ennustada.

Ja nüüd mõned võtted tiigikallastelt:

Ojamõõl  (Geum rivale) on oma õitsemise lõpetanud, kuid siiski pakub ta piisavalt silmailu ka praegu, muutudes järjest rohkem oma karvase sugulase karukella moodi.

Harilik härghein (Melampyrum nemorosum), 

mida kutsutakse ka jaanililleks, õitses täies hiilguses.
Olen alati imetlenud selle lilleõie hästi kokkusobivaid värve
ja küllap seetõttu sai neid õisi ka lapsena kuhjade viisi koju kantud.

Tiigi teisel kaldal võis leida esimesi palderjani õisi (Valeriana officinalis).

Edasi liikusin tihedasse metsa, mis oli öö jooksul lausa sooks  muutunud. 

Vett oli palju ja mõnes kohas jäi kummik lausa mudamülkasse kinni.

See võsas rassimine tasus end muidugi ära,
sest üsna pea jõudsin kuivemale raiesmikule.
Kohas, kus veel mõned aastad tagasi kasvasid tugevad ja kõrged puud
ning  maapinda  kattis pehme sammal,
oli taimestik täiesti  muutunud - kõikjal oli  tihe rohi,
millest kohati tõusid kõrgemale üksikud vaarikavarred ja noored lehtpuud.

 Raiesmiku serval püüdsid pilku kaunid orhideed,
mille liigi ma seekord määramata jätan.

Nagu kevad-suvisel ajal ikka, oli mul au piiluda sitikapaari magamistuppa,
mis asus kauni violetse ohakaõie sees.

 Kobrulehe all tukkuma jäänud röövik andis mulle mõista,

et vaatamata vihma ja päikese pidevale vaheldumisele

on elu siiski imeline ja et kaunist päeva võib mööda saata

ka puhates ja ümbritsevat lihtsalt nautides.