Minu tutvus Marimetsa rabaga

Marimetsa raba on koht, kuhu minu jalg veel astunud ei olnud, küll aga olen käinud Õmma rabas, mis asub täpselt  teiselpool Risti - Virtsu maanteed. 

Oma viimasel puhkuse nädalal sai asi tehtud, seltsilisteks jällegi head sõbrad minu fotoklubist, kes seekord Tallinnast, Pärnust ja Märjamaalt kohale tulid.

Päevi näinud infostendi ja infoteadetega (mis ütlesid, et raja parempoolne osa on suletud) tutvutud, asusime teele. 

Kuna matk tõotas tulla umbes 5 tunni pikkune, 

olime seljakottidesse pakkinud kerge piknikueine, lisaks tuli kanda fotovarustust ja statiivi....Enne rappa jõudmist tuli  läbida  umbes 2 km pikkune teekond, mis viis meid üle lõhnava heinamaa metsatukka, kus  Marimetsa oja ja Kuresilma mäe kõrval rada edasi kulges.              
Peagi  olimegi rabas, kus esimesed sammud laudteel andsid märku sellest, et peab ettevaatlik olema,

kuna siin-seal oli näha nii väljaulatuvaid naelu, kui tunda katkiseid ja liikuvaid laudu.

 Sellest hoolimata asusime koheselt imetlema raba  mitmekülgset taimestikku

ja kauneid, pilkuköitvaid värvitoone...

Kohtades, kus taimestik muutus kõrgemaks, kasvasid roosatavad pohlad, oli ka punaseid.

 Selle pohlataime lehele, mis alumisel pildil,  oleks keegi justkui autogrammi jätnud.

Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea)

Valgusküllaste nõmmemetsade kaunitar kanarbik ( Calluna vulgaris)

tervitas meid oma kaunite lillade õiekobaratega,

mille ümber askeldasid töökad liblikad, kes pakkusid silmailu ja hasarti nede jäädvustamisel.

Päev oli õnnistatud päikesepaiste ja kenade pilvedega,

mis vaatele palju juurde andsid.

Siiski võis taevasse vaadates oletada, et kuskil  eemal sajab.

Kuna raba on kääbuste kuningriik, 

siis õnnestus meil jällegi näha väikeste punakate lehtedega putuktoidulist taime,

mille näärmekarvade ehk tentaaklite tipus säravad kleepuva vedeliku tilgad.

 Ümarlehine huulhein (Drosera rotundifolia)

Pikalehine huulhein (Drosera anglica)

Rabajärvede ümber võis  lendamas näha erisuguseid kiile:

väikseid saledaid kõrsikuid ja liidrikuid, silmatorkavalt suuri ja kiireid tondihobusid, metalselt läikivaid rohelisi hiilge- ja läikkiile ning tagasihoidlikumaid loigu- ja rabakiile.
Taime, millel kiilid peatuvad ma varem ei tundnud. See on valge nokkhein (Rhynchospora alba)

Rabamaastikul võis näha vahvaid rabamände, mis viisid mõtted bonsai peale.

 Tagasiteel nautisime veelkord vaateid rabale,

kuni jõudsime Marimetsa oja äärde,
  mis olnud veel  möödunud sajandil kala ja vähirikas.

End juba õhtule sättiv päike pakkus kauneid vaateid

ja kaskede peegeldus ojaveel pani  mõtlema sügisele...
Astudes edasi mööda oja kallast jõudsime peagi metsa, kus vanaks saanud puud ületavad raugaea ja kuivavad jalal. Oli tunda ürgmetsale omast mädaneva puidu lõhna...

Uurisime üraskite meisterlikke joonistusi puutüvedel ja puujuurte sigri-migri maapinnal.

Sügaval metsa süleluses paitas päike oma kuldsete kiirtega  pehmeid samblatutte, päevi näinud jänesekapsaid ja tegelikult kõike, mis tema teele jäi...

Oh ilus hetk, oh viibi veel!  

See hetk puudutas mind sügavalt ja just sellega lõpetan oma sissekande rabamatkast, 

mis kujunes peaaegu 9 tunni pikkuseks. Koos heade sõpradega looduses oldud aeg  lausa lendas ja pole sugugi patt seda kvaliteetajaks nimetada.

Aitäh!