Sauna taga tiigi ääres...

  Igas unistuste maakodus on olemas oma veekogu. Minu tubli isa rajas oma vanemate koju aastaid tagasi tiigi, millest pidi kastmisvett saama suur küttega töötav kasvuhoone ja aia- ning põllumaa.

 Praegu on kastmiseks välja ehitatud korralik kastmissüsteem, maksab ainult pump tööle panna ja vesi tuleb, vaja ainult voolikutega õigesse kohta liikuda. Tiik planeeriti koos saarekesega, mille keskel kasvab suur kask.

 Saarele  pääsesemiseks ehitati sild, mille eluiga kahjuks eelmisel talvel läbi sai. 

Praegu on käsil uue silla ehitus. Tiik pakub meile jahutust palaval suvepäeval 

ja karastusvõimalust peale kuuma saunaleili, 

samuti on see piisavalt suur selleks, et teha väike paadituur või uisuiring.

Muidugi omab veesilm meie jaoks ka esteetilist väärtust, rikastades maastikupilti.   

Otse loomulikult köidab aga mind hoopis tiigi elustik, mis tänu soodsatele aga samas ka keerukatele tingimustele on väga omanäoline, mitmekesine ja liigirikas. Põnev on püüda õppida tundma tiiki, kui mitmekesist ja terviklikku elukeskkonda.

Nüüd, kevade algusest saati olen ma seda pikema aja vältel  jälginud ja mõistnud, et seal kihab vilgas elu, kuigi seda sageli väljaspoolt näha pole.  

Öeldakse, et  kalad ei kuulu sugugi väikeveekogu elustiku hulka, kuna nad lihtsalt ei suuda taluda väikeveekogudele omast hapnikupuudust, mistõttu surevad nad kas palaval suvel või talvel näiteks veekogu läbikülmumisel. Meie tiik on sügav, suurtel meestel lausa ülepea ning talvel on jääkaane sisse ikka suuri õhuauke tehtud.

Ometigi elavad meie tiigis sinna toodud visad kogred juba aastaid ja me pole seal tõesti märganud ühtegi viimsele teekonnale lahkunut, samuti pole me täheldanud, et vee kvaliteet oleks vetikate tõttu muutunud halvemaks, õigemini neid vetikaid nagu polegi seal eriti.

 Et kõik oleks tasakaalus,  elavad seal ka mõned haugid (pildil siiski koger).

Kevadel tulevad kahepaiksed tiikidesse kudema, seal algab nende elu. 
Sel kevadel oli madalas vees palju konnakulleseid, kuid nüüd on nad kusagile haihtunud.
Kurb, kui nad kõik kalade kõhtu rändavad...

Ühed toredad tegelased on liuskurid, kes nagu Jeesukesed 

liiguvad mööda veepeeglit. Lükkavad korra tugevasti oma keskmise jalapaariga

 ja juba libisevadki pool meetrit edasi. 

 Liuskur ehk vesijooksik (Gerris lacustris)
 
Kui sa oled tilluke ja kerge, ja kui sa hoiad oma jalgu hästi laiali,

siis saad vett mööda liikuda küll.  Läbi veepeegli ei kuku ükski liuskur. 

 Maikuu alguses võib näha  massiliselt teineteise seljas ratsutavaid lutikaid

 ja vahekord kestab teinekord tunde. Liuskurlased on kõik röövtoidulised, 

kelle peamiseks saagiks on teised putukad. 
Ühel õhtupoolikul märkasin, kui üks ühepäevikuline oli veest lendutõusmisega hädas ja võitles oma eksistentsi eest ning kohe oli kamp liuskureid tal kallal, armu ei antud. Just oli see sama ühepäevikuline rõõmustanud päikese üle nagu minagi, tundnud hirmu ja valu. 
Vaid hetkega sai temast kübeke lagunevat ainet - nagu me isegi varem või hiljem.

Meie tiigi ümbruses elavad ühed omapärased putukad, kes köidavad alati tähelepanu oma sätendavate tiibade ja eredavärvilise kehaga. 

Ja milliseid lüürilisi nimetusi on rahvasuu talle andnud: "kaunis neitsi", "hõbedane kaunitar", "roheline mammi", "suur tondihobu", "valvur-imperaator". 

 Loomulikult on jutt kiilidest!

Kiilid on kõige aktiivsemad päikesepaisteliste päevade keskpäevasel ajal. Ööd saadavad nad mööda puuokstele, veetaimede veepealsetele osadele või muudesse taolistesse kohtadesse tardunult.  Meisterlike lendajate ja osavate putukapüüdjatena on neile antud inglise keeles tabav nimetus - dragonfly.

Lapik-vesikiil (Libellula depressa) 

 On põnev teada, et enamik kiililiike on 

paljunemiseks sobiva veekogu valikul väga nõudlikud.

 Nad vajavad varjumisvõimalusi, päikespaistelisi alasid, väga puhast, reostamata vett,

Lapik-vesikiil (Libellula depressa) 

 veest välja ulatuvaid taimi ja sobivaid jahialasid.

Öeldakse, et oma aiatiiki kiilide paljunema meelitamine nõuab veidi vaevanägemist,

 

 meie puhul on aga puhas rõõm tõdeda, et vaeva nagu ei nähtudki, 

Punaliidrik (Pyrrhosoma Nymphula)

sest nemad tulid sinna ise!

Sadulliidrik (Azure Damselfly)

Kiili  vastsed  on röövtoidulised, peamiseks toiduks on teiste putukate vastsed ja ussid. Suuremad vastsed võivad süüa ka konnakulleseid ja kalamaime. Olenevalt liigist võivad vastsed kaevuda põhjamudasse, elada veekogu põhjal või veetaimede vahel ringi ujuda. 

Nad on suhteliselt väheliikuvad.

Kiilide praktiline tähtsus ei ole suur. Kuid siiski on neist meile ka kasu, sest täiskasvanud kiilid püüavad mitmesuguseid lendavaid putukaid, sealhulgas taimekahjureid, aga samuti ka sääski ja teisi „vereimejaid”. 
Kõikjal kus tiigiäärsed taimed sirutavad end päikese poole, 

püüdmaks valgust ja soojust, leidub alati keegi, 

kellele see sama taim on toiduks ja varjuks.  Nii märkasin ma tiigi ääres palju putukaid,

 kelle hulgas kohtasin suurt hulka erineva eluviisi ja väljanägemisega loomi.

Punalutikas (Pyrrhocoris apterus)  

Pehmekoorlasi kohtasin sageli õitel ja taimedel. 

Nad on röövtoidulised mardikad, kes närivad lisatoiduna õite pehmeid osi.

 Tume - pehmekoor (Cantharis fusca) 

Nende kehas tekkiv mürk on kaitseks lindude ja putukate eest. 

 Pehmekoorlaste rööveluviisiga vastsed elavad metsakõdus ja mullas.

 Muide, tume-pehmekoor  lendab nii aeglaselt, et teda võiks palja käega kinni püüda.

 Meid ümbritsevas looduses on imepalju ilu –

 hämmastavat ja meeliköitvat

 ja mitte vähem seda, mis tundub jälgina, koledana, ebameeldivana.

 Kui oled väike, õrn, kaitsetu ja peale selle veel kohmakas,

on maailm vaenlasi täis.

 Harilik loidtiib (Sialis lutaria)

 Kelle hambus see väike pehmekoorlane on, ei oska küll öelda. Puhka rahus!

Kõige tuntumad kiskjad on ämblikulaadsete klassi kuuluvad ämblikud  

 väikestest hüpikämblikest suurte huntämblikeni

 ja ei puudu nad meie tiigi äärestki!

Ühepäevikuline (Ephemeroptera) ämbliku haardes

 Ämblikud peavad jahti kõigele,

  mis liigub ning millest jõud üle käib.

 Suurem osa meil elavatest ämblikest 

 punub saagi tabamiseks püünisvõrgu ning ootab,

kuni keegi sinna sisse lendab. 

Seda tiigiäärset vormide mitmekesisust saab ainult imetleda,

teades, et ühe lõpp on teise algus.

Sageli ei mõtle me oma igapäevaseid toimetusi tehes, et me võime sellega mõjutada paljusid elusolendeid, luues neile sobivaid elutingimusi või hävitades neid. Iga tiigiomanik saab kaasa aidata sellele, et saunatiik või väike veesilm koduaias pakuks rõõmu nii talle endale, aga oleks ka väärtuslik elupaik veest sõltuvatele liikidele.

Kuidas aga käituda siis, kui asjad lihtsalt kujunevad, ilma meie sekkumata?

See küsimus puudutab selle postituse viimast osa, kus peategelaseks on ...

SINIKAEL-PART.

 Aprilli lõpus - mai algul märkas isa paaril päeval tiigil sinikael-pardi paarikest askeldamas ja tundus, et nad olid valimas pesakohta. Edasi järgnes teadmatus, kuni päevani, mil isa uue silla ehituse käigus märkas ehmunud pardimammat, kes saarekesel olevast pajupõõsast prääksudes eemaldus. Tihedas põõsas oli pesa, milles olid ka munad.

Peale seda seika järgnes jälle teadmatus, sest ei olnud näha ei pardimammat ega polnud  märgata liikumist. Pealegi käisin ju kaameraga korduvalt tiigiäärset elu-olu pildistamas ja korralikult suumides uurisin läbi objektiivi ka pajupõõsast. Suureks kurvastuseks ei märganud ma midagi.

Oletasime, et sillaehitustööd, milles kasutati ka lärmakat traktorit ehmatas pardimamma minema ja ta jättis pesa maha. Igaks juhuks uurisime ka, et kaua see haudumine kestab ja vikipeedia väidab, et 26-28 päeva...  Tundus, et aega oli kulunud rohkem ja salajane lootus kustus.   

Ja siis... oh seda rõõmu - juunikuu esimesel nädalal kuulsin vanematelt, et nad olla tuttavat  sinikaelamammat koos kaheksa pojaga tiigipeal näinud!

 
Mõned päevad hiljem kohtusin minagi selle armsa perega!
 

Sinikael-part on suurepärane ema, kes hoolitseb ja kaitseb oma poegi ennastsalgavalt. 

Nii jälgis ta minu saarel viibimist  väga hoolega ja iga kord, kui ma sammukese siia-sinna liikusin, oli ta  "valvel".

Sinikaela pojad on algusest peale võimelised ise sööma ja ujuma, kuid nad jäävad ema kaitse alla, kuna nende sulestik pole veel veekindel ja veekindlaks saab seda teha ainult ema.

  Praegu oskavad beežikas-pruunid, mustade träpsudega pardipojad juba maapinnal liikuda ning vees ujuda ja sukelduda. 

Loodame, et pardiperele leidub piisavalt toidupoolist- taimede rohelisi osi, seemneid ja juurikaid, veeputukaid, vähilaadseid ja limuseid.
 
Enne pardijuttu esitasin ma küsimuse - kuidas aga käituda siis, kui asjad lihtsalt kujunevad, ilma meie sekkumata? Täpsemalt mõtlesin ma selle küsimuse all  seda, et väidetavalt pole partide elutsemine tiigi ääres üldsegi mitte hea, sest lindude toidujäägid ja väljaheited väetavad tiiki, samuti hävitavad nad tiigielustikku ja tõstavad üles põhjamuda. Nõnda pidavat halvenema vee kvaliteet... 

Me ei saa  teha midagi muud, kui võtta seda, kui eluringi, 

kus ilma üheta ei ole teist ning just säärasena on loodus imeline. 

Lõpmatu oma mitmekesisuses!