Taas
oli aeg ammugi küps selleks, et osaleda järjekordsel „Objektiivi Ordu“
väljasõidul, mis seekord toimus Raplamaal. Märjamaale tuldi kohale nii Tallinnast, Pärnust kui ka
Tartust.
Taaskohtumise tered-kallid tehtud, liiguti Märjamaalt Haimresse, kus väikese tiigi kaldal
asus
pargipaviljon, millest on säilinud suhteliselt terviklikud müürid.
Rahvamälestuste järgi on hoonet hakatud nimetama muhamedi kabeliks,
sest Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll ehitas selle oma
idamaise kallima jaoks.
Kaunis pargis valitses vaikus, vaid linnukesed siristasid rõõmsalt laulda.
Meie
kokkusaamise üks eesmärkidest oli pildistada Eestimaa kaunimat
käpalist-
kaunist kuldkinga ja edasi liikusimegi varjukatesse
metsadesse,
kus kukkusid kümned käod ja pinisesid miljonid sääsed...
Kuldking oli aga kaunis ja kuninglik.
Mäletan lapsepõlvest selle lille ilu ja kuju, kuid selline pilt, kus nad niimoodi koos kasvavad tuttav ei ole...
Enne autodesse istumist poseeris meile kivil üks sisalik, kelle kaaslane siiski ehmunult plehku pani.
Edasi
liikusime Sipa suunas, kus keset endist põllumaad
laius väidetavalt Eesti jämedaim pärnapuu, mille vanuseks
arvatakse olevat 600 aastat.
Korralikku fotot ma sellest pärnast ei
teinudki, kuna vaadet rikkus sealsamas heinamaa servas asuv räämas
karjafarm.
Rahvapärimuse järgi on Sipa pärn armastuse puu,
küllap
seetõttu olidki puu okste külge armastuse märgiks seotud
paelakesed.
Ei jätnud me ka kasutamata võimalust külastada Märjamaa kirikut,
kus just oli lõppenud leeritamine.
Altariseinal
asub Uno Roosvalti maal “Mina olen eluleib”
Järgmisena
vallutasime oma pea 20-liikmelise seltskonnaga osa Jalase
maastikukaitsealast, kus liikusime uuel laudteel Sõbessoo järveni
(nimetatakse ka Jalase järveks).
Soos pidi leiduma üle saja
laukasilma ja loomulikult liikusime meiegi mõne laukani,
mis oma
värvikülluse ja kordumatu iluga meid ligi meelitasid.
Sookail (Rhododendron tomentosum)
Maastik
oli liigirohke ja pakkus igal hetkel põhjust pikemalt peatumiseks.
See
taim on aga samuti käpaline, millel nimeks pruunikas pesajuur
(Neottia
nidus-avis). Taime juures on huvitav see, et pesajuur ei suuda
fotosünteesida nii nagu rohelised taimed, sest tal puudub võime
eraldada veest fotosünteesiks vajalikku vesinikku.
Tänu
olemasolevale klorofüllile neelab pesajuur ometi veidi
päikeseenergiat ja kasutab seda mõnedes eluks tarvilikes
protsessides.
Harilik
kuutõverohi (Polygonatum odoratum)
Selline nimi
ei ole talle antud mitte ilmaasjata, sest kunagi raviti kuutõverohuga
tõepoolest kuutõbiseid. Kuid nimel on ka teine variant –
kuuetõverohi.
Meie
kauni päeva lõpetamine toimus Muinas- Eesti ja kogu Põhja-Euroopa
suurimas linnuses – Varbolas. Paigas, mida pole kunagi vallutatud!
Lõpetuseks
lisan ühe pildi, mis tehtud päikeseloojangu eel Varbola linnusemüüri ääres, millega ma päris rahul pole, kuid tahan
sellega öelda seda, et õppida on veel palju ja et tegelikult iga kokkusaamine Objektiivi Orduga muudab mind mingis mõttes
veidikenegi kogenenumaks ja avab silmad paljudele asjadele, mille peale varem pole lihtsalt tulnudki! Olen oma fotohuviliste sõprade seas tundnud korduvalt abistavat sõbrakätt ja saanud head nõu, rääkimata sellest, et mind lausa pisarateni naerma aetakse! Oli suurepärane päev!
Aitäh
kallitele matkakaaslastele!
