Mahlakuu saab läbi

Tänavune mahlakuu on meieni toonud juba palju kevadisi ja kauneid hetki, 

milles on olnud palju äratundmisi

ja taaskohtumisrõõmu!

  Kevadise metsa all jalutades

  

 võib tunda justkui kevadhaldjate kohalolu,

  

 kes vävide ja salapäraga

 ümbruskonna põnevaks muudavad!

 

Jõe ääres võib märgata vahvaid siilisoenguga või päris nudipäiseid pokusid,

 kelle juuksed  suveks roheliseks ja kähapäiseks saavad!

 Ojade ja jõgede niisketel kallastel on õitsma hakanud konnakapsas,

ehk siis varsakabi nagu enamus seda taime teab.

  Koduaias või parkides 

 võib kohata veel nii hiliseid õitsejaid,

 kui ka uusi üllatajaid.

Kevad tuleb igal aastal justkui esimest korda,

 andes meile palju energiat ning tuues uusi ideid 

 ja tahtejõudu uuteks katsumusteks.

 Kevades on justkui salapärane vägi, 

mis paneb igaüht kuulatama ja märkama.

Sa ei usu? 

Kuula- ja sa kuuled!

Vaata - ja sa näed!

LEHEKUU ON KOHE-KOHE KÄES!

Aprill, aprill! Kevad ei tulegi - aprill!

Käes on aprill! Vaikselt ja märkamatult hiilib lähemale kevad! Ärkamise märke on märgata igal sammul. Elu pakitseb puude pungadest ja magesõstar on hiirekõrvul.

 Päevased soojakraadid on Eestisse meelitanud juba hulga rändlinde,

ja neid tuleb veelgi aina juurde!

Kevadvihm peseb puhtaks kõik, mis ta teele jääb

ja päike laseb veeloikude peegelduse kaudu aimata oma tõelist palet. 

Metsaalused on täis rõõmsat linnulaulu 

ja täisõitsengus sinililled teevad endalgi rinna rõõmsaks!

 Ka linnarahvas võib rõõmustada, sest kasside uhked kevadkontserdid 

hakkavad selleks korraks läbi saama.

Õhtuti pakuvad ühepäevikulised toredat vaatemängu hüplevast paarituslennust,

kus isased koonduvad suurtesse parvedesse, hõljudes üles-alla! 

Aia- ja peenramaa omanikele 

 on silmailu juba tükk aega tagasi pakkumas esimesed õitsejad

 - lumi- ja märtsikellukesed.

Krookused on võrratud- olgu nende kuju, värv või sort milline tahes!

Päikesesoe õhk äratab kõik talvetardumusest, 

kuid täit kevaderõõmu tunneb loodus siis, 

kui jüripäevaks kaob maa seest "maaviha"! 

Siis muutub maa lahkeks ja soojaks - 

soojendab üles maod, paneb linnud pesale 

ning  turgutab taimed õitsema.

Kaunist kevadet!

Virmalised 17-18.03.2015

Kaks aastat tagasi, täpselt 17. märtsil, pildistasin oma elu esimesed virmalised. Mäletan, et tookord, kui ma üksi keset Haiba põldu pildistamas olin, oli väljas üle -15 kraadi külma. Kui oma elu esimesed virmalised pildile sain, huilgasin seal üksi suurest rõõmust nagu segane, keegi ju ei kuulnud!
Tänaseks olen selle kahe aasta jooksul virmalistejahil käinud  vähemalt 15 korda ning püüdnud end virmalistega seonduvaga igati kurssi viia. Õnneks olen sellesse nakatanud ka hea kaaslase Jüri, kellega koos nii mitmedki virmalised on  "purki püütud"! Nii ka seekord! Sel õhtul soovisime juba varakult kohal olla, sest ennustused olid paljulubavad ja kõige olulisem on olla õigel ajal õiges kohas!
Meremõisa poole sõites, kui polnud veel päris pimedakski läinud, võis taevalaotuses juba näha virmalisi. Uskumatu, nii vara! Ja mitte ainult põhjasuunas vaid igal pool!
Meremõisa jõudes tuli kohe kaamera statiivile seada ja tegutsema hakata. Esimese pildi tegin 19.50. Valguse- ja värvidemäng oli pidev, kuid varieeruv, olles kord nõrgem, kord tugevam, nii värvide, kui liikumise osas.

Mingil ajahetkel tundus, et virmalisenäitajad nõrgenevad ja seetõttu otsustasime kodu poole liikuma hakata.

Õnneks osutus meie oletus mängu vaibumisest valeks, sest üsna pea võisime jälgida veelgi tugevamaid virmalisi, mida oli väga raske kaadrisse saada, sest nad olid nii liikuvad!

  Taevas justkui lainetas ja see kõik muutis meie näoilmed kindlasti väga totakaks,

kui suu lahti peakohale vaatasime ja imestusest käsi kokku lõime!

Munalaskme teel, kus tavaliselt valgusreostuse tõttu häid kaadreid saada ei õnnestu, saime vahelduseks merele ka pilte teistsuguse taustaga.

Öösel kella ühe paiku, kui jõudsime minu kodupaika, oli virmalistemäng veelgi tugevnenud ja taevas olid täiesti erilised värvid. Tundus, et see oli selle öö kirkamaid hetki.

Et võtta viimast, tuli valgusreostusest eemale minna ja seepärast sõitsime asulast välja.

 Niivõrd  raske oli hilise kellaaja tõttu lõpetada ja sellest suurepärasest vaatemängust loobuda.

Nii mitmelgi korral leppisime kokku, et nüüd  teeme viimased kaadrid ja läheme ära koju,

 kuid nendest said ikka  eelviimased ja eel-eel-viimased...

Kõige kaunimad vaated avanesid otse peakohal seniidis, kus asus justkui virmaliste sünnipaik!

See oli imede öö, millest patuga pooleks osa sain. Tean, et kui ma oleksin kehva enesetunde ja käheda kurgu tõttu koju jäänud, poleks mul seda võimalust ehk enam mitte kunagi elus avananud.

Kui kella kahe ajal kodus voodisse heitsin, virvendas silme ees edasi ja tahes tahtmata pidin enesele kinnitama, et see kõik ei olnud unes, vaid toimus päriselt! Olen õnneseen, et seda nägin ja sellest osa sain!