Virmalised 17-18.03.2015

Kaks aastat tagasi, täpselt 17. märtsil, pildistasin oma elu esimesed virmalised. Mäletan, et tookord, kui ma üksi keset Haiba põldu pildistamas olin, oli väljas üle -15 kraadi külma. Kui oma elu esimesed virmalised pildile sain, huilgasin seal üksi suurest rõõmust nagu segane, keegi ju ei kuulnud!
Tänaseks olen selle kahe aasta jooksul virmalistejahil käinud  vähemalt 15 korda ning püüdnud end virmalistega seonduvaga igati kurssi viia. Õnneks olen sellesse nakatanud ka hea kaaslase Jüri, kellega koos nii mitmedki virmalised on  "purki püütud"! Nii ka seekord! Sel õhtul soovisime juba varakult kohal olla, sest ennustused olid paljulubavad ja kõige olulisem on olla õigel ajal õiges kohas!
Meremõisa poole sõites, kui polnud veel päris pimedakski läinud, võis taevalaotuses juba näha virmalisi. Uskumatu, nii vara! Ja mitte ainult põhjasuunas vaid igal pool!
Meremõisa jõudes tuli kohe kaamera statiivile seada ja tegutsema hakata. Esimese pildi tegin 19.50. Valguse- ja värvidemäng oli pidev, kuid varieeruv, olles kord nõrgem, kord tugevam, nii värvide, kui liikumise osas.

Mingil ajahetkel tundus, et virmalisenäitajad nõrgenevad ja seetõttu otsustasime kodu poole liikuma hakata.

Õnneks osutus meie oletus mängu vaibumisest valeks, sest üsna pea võisime jälgida veelgi tugevamaid virmalisi, mida oli väga raske kaadrisse saada, sest nad olid nii liikuvad!

  Taevas justkui lainetas ja see kõik muutis meie näoilmed kindlasti väga totakaks,

kui suu lahti peakohale vaatasime ja imestusest käsi kokku lõime!

Munalaskme teel, kus tavaliselt valgusreostuse tõttu häid kaadreid saada ei õnnestu, saime vahelduseks merele ka pilte teistsuguse taustaga.

Öösel kella ühe paiku, kui jõudsime minu kodupaika, oli virmalistemäng veelgi tugevnenud ja taevas olid täiesti erilised värvid. Tundus, et see oli selle öö kirkamaid hetki.

Et võtta viimast, tuli valgusreostusest eemale minna ja seepärast sõitsime asulast välja.

 Niivõrd  raske oli hilise kellaaja tõttu lõpetada ja sellest suurepärasest vaatemängust loobuda.

Nii mitmelgi korral leppisime kokku, et nüüd  teeme viimased kaadrid ja läheme ära koju,

 kuid nendest said ikka  eelviimased ja eel-eel-viimased...

Kõige kaunimad vaated avanesid otse peakohal seniidis, kus asus justkui virmaliste sünnipaik!

See oli imede öö, millest patuga pooleks osa sain. Tean, et kui ma oleksin kehva enesetunde ja käheda kurgu tõttu koju jäänud, poleks mul seda võimalust ehk enam mitte kunagi elus avananud.

Kui kella kahe ajal kodus voodisse heitsin, virvendas silme ees edasi ja tahes tahtmata pidin enesele kinnitama, et see kõik ei olnud unes, vaid toimus päriselt! Olen õnneseen, et seda nägin ja sellest osa sain!