Metsas on mõnus!

Eelmise nädala jooksul käisin metsas kolmel korral ja pean tunnistama, 

et vaatamata sellele, et mets on vaese mehe kasukas, 

tahaksin ma end selle kasukaga ikka katta ja ehtida.

Metsas veedetud aeg kulub märkamatult kiiresti

 ja mõtted argielust jäävad tahaplaanile.

 Metsa all seeni otsides märkasin suurt sipelgapesa,

kuid ka seened ei jäänud  märkamata!

Neid leidus igas vanuses, kõikjal ja igal sammul-

küll puude tüvedel, vanadel kändudel

ja rabaservas.

Mööda metsaalust liikudes üllatas mind juba varem tuttavaks saanud  limaseen, 

mida rahvakeeli tabavalt ka puugipasaks kutsutakse.

Ladinakeelne nimetus on tal aga Fuligo septica.

Vanasti usuti, et puugipasa limased moodustised 

on krattidest ehk puukidest maha jäänud. Neid seostati nõidusega ja arvati, 

et nad võivad mitmel moel halba põhjustada.

Muide, see puugipask liigub! Kui tähistada koht, kus kollast olendit märkasid, 

võib juba järgmisel päeval näha, et puugipask on veidi edasi nihkunud. 

Liikumine toimub aga väga aeglaselt ja oma teel sööb ta olendeid, kes ette jäävad: 

baktereid, seeneeoseid, seeni... Päris põnev tegelane!

Põnevas leiuks oli ka kuusepuu, 

millele metssiga oli sisse kraapinud oma territooriumi märked.

Rabas oli kaunis kõik,

iga kännujupp

 ja taimetutt.

 Vahelduseks ämblikutele, keda alati rabas märkan ja pildistan, 

sai seekord imetletud päevakoera, kes mõnusalt samblas pikutas.

 Ka jõhvikad jäid mul sel korral pildistamata ja nende asemel näitan hoopis

kukemarja (Empetrum nigrum).

 No ja nendest samblikest 

ja kanarbikkudest ei saa ju ka kuidagi mööda kõndida,

ilma et mõni klõps 

 

või kaks tehtud on!

 Millised imelised värvid, milline imeline lõhn...

No teate, minge metsa!