Kauneid jõule!

Soovin teile kõigile helgeid ja rõõmurikkaid Jõule, tugevat tervist, rahu ja aega iseendale!
Aitäh, et olete olnud külalised sellel leheküljel!

Taganiidus akusid laadimas

Seekordsel pühapäeval sai "akusid laadimas" käidud Kasari jõe ääres, täpsemalt kohas, mida kutsutakse Taganiiduks. Sinna sõitmine ei olnud lihtne, sest peale Lehetu küla tuli sõita mööda pikki ja sirgeid risti-rästi asetsevaid metsasihte, mis olid äravahetamiseni sarnased.
Kohati oli ka tee läbimatu ning tuli leida teine võimalus.
Kohale jõudes jooksis lähedalasuva maja juurest meie poole üks uudishimulik kana, kes kohe meie tähelepanu pälvis ja püsis meie seltsis kuni lahkumiseni. Loomulikult pakuti auväärt külalisele nokkimiseks üht-teist sobivat, mida piknikukotis leidus.

Kana, kes kõndis omapead...

Lõket üles seades, kostus eemalt hääli.
Võis oletada, et kohe-kohe jõuab mööda jõge meie juurde mõni kanuu või paat, kuid ei midagi taolist... ju kuulusid need hääled kalameestele, kes jõekäärus õngitsesid.

Peagi oli kaohal ka teine uudistaja - kass, kes oma julguselt kanale tunduvalt alla jäi. Siiski jälgis ta meie tegevust valvsa pilguga eemalt ja ei lahkunud temagi enne meid.

Päike lisas metsaalusele maastikule kuldseid varjundeid ja seda nautides ununes kõik muu...

Mängleva kergusega valmis jõeäärses vabaõhuköögis supp,
mis värskes õhus maitses loomulikult hästi.
Veel mõni klõps...


Tagasi kodus olles tundsin, et "akud said täis" ja olen valmis astuma uude töönädalasse.


Eesti loodus on põnev ja puutumatu: pole ime, et seda Euroopaski tõelise pärlina esile tõstetakse!

Orkjärve

Seekordne pühapäev viis mind Orkjärve maastikukaitsealale, mis asub minu kodule päris lähedal. Mulle meeldis ka selle mineku põhjus - mind kutsuti välja sööma ja seda sõna otseses mõttes. Munalaskme kandis avanes põllul imeline vaatepilt - moonid õitsesid! Ei oleks osanud sellist asja oktoobri lõpus tõesti oodata!Orkjärvele kohale jõudes oli mõte teha väike jalutuskäik Laanemaa rabajärve äärde, kuid kahjuks ei kannatanud eriti lähedale minna, sest kaldaserv oli väga vetruv ja märg ning jalavarjud kahjuks valed. Siiski õnnestus mul mõned kuremarjad põske pista ja üht-teist pildistada.
Metsaservas ringi vaadates märkasin üht mändi, mille koore sisse oli uuristatud süda. Kas tõesti tuleb oma tunnetest sellisel moel märku anda või on see lihtsalt mingi vajadus endast "märk" maha jätta...Veidi eemal võis näha aga veelgi masendavamat vaatepilti - metsa oli veetud lausa vana televiisori kuvar ja keraamilised plaadid. Uskumatu, milleks mõned inimesed võimelised on! Õnneks ei rikkunud nähtud pildid mu söögiisu ja lõkkel valmistatud supp maitses ülihea! Niisama hea oli näha puude küljes habesambliku tutte rippumas ja teada, et siinkandis puhast õhku veel jätkub.
Hiljuti märkasin habesamblikke Tuhalas ja Valgejärvel ning peale seda uurisin pisut, kas olen ikka nende nime õigesti määranud. Sain teada, et habesamblikel on keskjuhe, mida narmas- ja rihmsamblikel pole. Keskjuhe on tunnus, mida saab kindlaks teha iga huviline ja selleks tuleb lihtsalt sambliku haru venitada. Kui haru venitades pealmine kollakasroheline koorkiht katkeb ja nähtavale tuleb valge keskjuhe, siis on tegemist habesamblikuga. Teistel sama laadi liikidel katkeb haru kohe, sest neil puudub elastne keskjuhe. Just nii ma metsas tegingi ja koorekihi all nägin valget keskjuhe - seega peab nüüd nähtud sambliku perekond olema kindlasti habesamblik (perekond Usnea).

Ma loodan, et ma oma samblike talluste harude kitkumise enne jõule ikka ära lõpetan, mine tea, mida jõuluvana sellest mõtleb, kui talle habeme kallale tikun!

Nõiakaev

Lõpuks olen minagi oma silmaga Tuhala nõiakaevu näinud ja veelgi enam - kuulnud nõiajutte otse Sulu talu peremehelt endalt.

Kuigi peremees lasi lahkelt piiluda luugi alt saladuslikku kaevu, siis nõidade vihtlemist ma kahjuks ei näinud ja seda unikaalset loodusnähtust tuleb vaatama minna mõnel teisel korral. Olen rahul, et juba eelmisel aastal andsin oma allkirja Nabala karstiala kaitse alla võtmise toetuseks ja Tuhala nõiakaevu hävitamise vastu. Kui sinagi soovid looduse ümberkorraldamist ära hoida, siis tee seda !

Matsalu rahvuspargis

Nädalavahetusel oli mul jällegi suurepärane võimalus käia koos oma fotograafist sõpradega väljasõidul. Sihtkoht oli Lääne-Eestis asuv Matsalu rahvuspark. Olen enda arvates küll palju Matsalus käinud, kuid seekordsed paigad olid minule uued ja huvitavad. Suur oli äratundmisrõõm kui avastasin tuttavaid paiku sõprade piltidelt, kuid sellist vaatepilti nagu lubati, me kahjuks ei näinud.

Teel kohumispaika Lihulasse peatusime Kasari vanal sillal,
mis on väidetavalt Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild.

Lihula linnusemäel oli meie kohtumispaik,
kuhu kihutati kohale nii pealinnast, Pärnust ja Palamuselt...

Lihula mõisahoone tundus esmapilgul väga sarnane Riisipere mõisaga...

Lihulast suundusime Suitsu jõe äärde,
kus nägime vanu kalurimaju,

lootsikuid jõe ääres

ja üksikut heinapalli, mis metsloomi rõõmustab!

Suitsu linnutornist avanes hea vaade Matsalu metsale,
roostikule ja rannaniitudele.

Laudrada, mis lookles läbi metsa Suitsu vaatetornist
luhaservani, viis meid toreda heinaküünini.

Teel Suitsu jõe äärest järgmisesse peatuspaika
püüdsime tundma õppida lamba hingeelu.
Raske oli mõista, miks nad nii kiirelt meie eest plehku panid.

Seda, et lagled parvedesse kogunevad
ja rändele sätivad, mõistame me ometi kõik.

Penijõe matkarada, mida oli võimalik läbida neljal erineval moel
viis meid mööda rannakarjamaad Penijõe linnutornini,

kus sai nautida head vaadet roostikule ja Penijõe kanalile.

Tagasiteel köitsid mu tähelepanu "Vetevana juuksed"

ja ojakesse langenud sügislehed.

Käisime ka Kloostri vaatetornis, kust laius vaade Kasari jõe luhaniidule.

Vaade oli võimas!

Kukerannas nautisime viimseid hetki päikesega...

kuid teadupärast ei lõpe päev siis, kui päike loojub.
Juba sai mõeldud, mida tulevikus plaani võtta, kuhu ja millal minna...

Suured tänud matkakaaslastele!
Jään põnevusega ootama järgmisi väljasõite!

Sügise hakul

Vanemate talu lähedal metsas on alati olnud mõnus pisut ringi vaadata ja vaikust nautida. Seal on mulle tuttavad nii sitikad-satikad, lilled, kivid, põõsad ja puud...

Ka kännud! Mõtlesin just täna selle peale, nähes kändu, millest eelmisel aastal pildi tegin. Praegu nägi ta välja täpselt samasugune.

Mida seekord nägin, näitan teilegi!

Kännupess (Fomitopsis pinicola)

Hiljem kodus olles mängisin pisut ka lihhenoloogi ja pakun, et tegemist on lihakarva porosamblikuga (Cladonia carneola). Kellel huvi on, võib ka asja uurida näiteks sellelt lingilt.

Siin aga nautisin päris pikalt, uudistades ühe torikseene all olevaid veepiisku, mis tilkusid nagu vihm katuseräästast.

Üraskid aga olid mulle puutüvele jätnud teate ...

et kodutiigil mängib pilvetaha loojuv päike veel päeva viimast vaatust...

Okkaline tee

Okkaline saab olema minu tee püha tõe juurde

kui takerdun mõnesse muresse suurde.

Seetõttu seadsin end tuulele sappa,

mis kandis mind Alema rappa.

Nägin tuul oli lennutand lehti,

mis peatunud koldade sees

ja kolla varjule valguses kehtis

sama kuju, mis oli tal ees.

Oli murakas sügise värvi

ja kanarbik poosetas õites.

Aga mina olin puhanud närvi,

mis must oli siia sõites.

Eha purpurkuma Tanska rannal

Eksisin teelt. Olin õnnelik, et mööda metsakolli rahapaja rada sõites tekkis minus huvi, et no kuhu see tee küll välja jõuab. Tihti satutakse nii tupikteele, kuid seekord õnneks mitte - olin jõudnud mereni Topu lahel, Tanska küla läheduses.
Aeg peatus ja hinge võttis kinni. Nii ilus oli see värvide mäng!

Mere ja loojuva päikese silmapiirile jättis pika halli triibu Kuivarahu laid


Kõik toimus kiiresti, nende kolme pildi vahele jäi kõigest 4 minutit!

Kuigi fototulemus ei ole minu väheste oskuste tõttu parim, soovin ma seda teiega ikkagi jagada ja öelda, et vahel on lihtsalt suur õnn sattuda õigel ajal õigesse kohta ja talletada kasvõi oma mälusopis kauneid hetki!

Suru raba lummuses

Ammu olen endas kandnud unistust ööbida rabas ja pildistada läbi uduloori tõusvat päikest ning kastepiiskades sätendavaid ämblikuvõrke.

Juulikuu teisel nädalalõpul oligi mul suur rõõm teha unistused teoks ühe mõnusa fotohuviliste seltskonnaga Põhja-Kõrvemaal, Suru rabas (Kõnnu Suursoos).

Maastikud, mida pildistasin, olid nii omased, nendega sidus justkui mingi nähtamatu side.

Loodus mu ümber näis olevat täis haldjaid, näkke, Murueide tütreid ja võibolla trollegi...

Päikesetõusu ajal vaatetornis olles, tundsin end kui tõsiusklik palvemaja trepil.

Raba hingab ja ringutab, eemalt kostub sookurgede hääli... ometigi tajun vaikust minus eneses...

Kõikjal, kuhu silm ulatub on ämblikuvõrke ...







Esmakordselt nägin ära ka pikalehelise huulheina, varem olin kohanud vaid ümaralehelist.
Poleks arvanud, et nad nii pikad ja ilusad on! Siin on üks nooruke end alles lahti rullumas...

Kõik, kes rändavad looduses, on õnnega koos. Looduses veedetud väärtuslikud hetked aitavad argiaskelduste keskelt taanduda ja annavad seletamatut energiat edaspidiseks. Enamasti. Kui oled selleks valmis.

Südamlikud tänud ja tervitused mõnusatele matkakaaslastele ka!