Samal õhtupoolikul, kui käisime Üllariga Valgejärve rabas, tekkis meil mõte, et võiks nüüd äkki enne minu puhkuse lõppu ühe pikema rabamatka ka ära teha, millest oleme mitmeid kordi rääkinud. Kaalusime erinevaid sihtkoha variante ja võimalusi, uurisime mitmeid ilmateate portaale, süvenesime paljudesse matkaradade teemadesse, kuniks jõudsime otsusele, et saagu, mis saab, meie sihtkoht saab olema Kõnnu Suursoo.
8-9. juulil, 2011 olin ma esimest korda Kõnnu Suursoos, ehk lühemalt Suru rabas, koos oma fotograafiahuviliste sõpradega ja juba siis sai mulle selgeks, et see on üks uskumatult kaunis paik, kuhu tahaks veelgi sattuda. Vahepeal olen käinud paljudes, paljudes rabades, kuid unistus viibida veelkord Suru rabas on hinges ikka olemas olnud.
Plaan minna reede õhtul ei õnnestunud, sest ilmateenistus ennustas õhtuks tugevaid vihmasadusid ja ööseks mitmetes kohtades äikest ning see ei passinud mulle sugugi. Nii saigi reede õhtul hoopis õele ja õemehele rappa mineku isu peale aetud.
Laupäeval startisime siiski Üllariga kahekesi - pakkisime rahulikult asjad autosse, võtsime mõnuga aega poeskäiguks ja siis kulgesime omas tempos, pidevalt pilvi vaadates mööda Peterburi maanteed Kembani, kust paremale ära keerasime. 5 aastat tagasi sai Suru rabale lähenetud hoopis teisest küljest ja seetõttu oli seekordne sõit sealkandis esmakordne.
Mööda auklikke metsateid pidi jõudsime Järvi järvedeni ja neist suurima, ehk siis Pikkjärve juures tegime ka jalasirutuspeatuse.
Järvi Pikkjärv
Järvi järvede läheduses asus Pikklaugas ja google mapsi uurides pidi selle edelapoolse otsa lähedalt algama laudtee.
Peagi oli arvatav õige teeots näha ja patt oleks olnud kontrollimata jätta, kas see ka tegelikkuses Suru rappa viib.
Igatahes pohli, mustikaid ja seeni paistis sealkandis piisavalt olema.
Pikklaugas ja Suru raba algus oli leitud! Kuna me ei teadnud veel, kuhu me ööseks magama jääme, pidime praegu tagasi liikuma, et õhtul hiljem või varastel hommikutundidel rappa tagasi tulla.
Pikklaugas (vaid 30-40 cm sügav)
Edasi soovisime sõita Suru raba teise alguskoha ehk siis Paukjärve poole, et uurida sealseid ööbimisvõimalusi, kuid endalegi üllatuseks märkasime ühtäkki teeääres silti
"Oru lõkkekoht"
ja lähemalt uurides avanes meile Soodla jõe ääres selline vaade,
mis meile mõlemile väga meeldis.
Ja juba me arutasimegi omavahel,
et selles paviljoni tüüpi lehtlas oleks ju päris mõnus ööd veeta!
Otsustasime sõita edasi ja vaadata, mis seal
Paukjärve pool põnevat on.
Meenus, et Paukjärve poolt Suru rappa minnes, tuleb esmalt läbida päris pikk maa, kuid järveni otsustasime siiski kõndida.
Soodla jõe sild
Soodla jõgi
Vihmamärg metsatee
Paukjärv
Paukjärve ääres oli küll mitu telkimisala, kuid otsustasime siiski, et läheme Oru lõkkekohta tagasi.
Seal ööbides jääb meil ära see, et peame kogu varustust tassima mitmeid kilomeetreid edasi-tagasi! Kõigele lisaks helistasid meile Marge ja Reigo, kes otsustasid siiski meiega liituda!
Üllar tegi lõkke üles ja mina uudistasin niisama ringi, vahepeal lõin laulugi lahti!
Vana Oru sild Soodla jõel
Lõkkesuits ja vihmapiisad
Üsna pea saabusid ka Marge ja Reigo ning peale mõningast kehakinnitust ning arutelu, otsustasime minna Pikklauka poolsest otsast rappa, et kõndida vaatetornini. See oli ka üks hea otsus, sest nagu hiljem selgus, meil selleks enam võimalust ei olnud.
Meeldiv oli tõdeda, et vaatetorn oli omale katuse peale saanud
ja vihmaga ööbimine oleks seal täiesti mõeldav,
vaid märjal laudteel liikumine oleks väga ebameeldiv.
Avanev vaade oli hingemattev
ja meelde tulid isamaa ilu ülistavad lauluviisid...
Jah, ei olnud sel korral õnne
pildistada läbi uduloori tõusvat päikest
või ämbikuvõrke, mis sätendavad kastepiiskades....
Sel korral jäi pildile häälekas sookurepaar ja
päikese loojangukuma rabalaukas.
Sel õhtul märkasin ma taevavõlvil ka üht kaunist optikanähtust,
täpsemalt siis videvikuvastaseid kiiri.
Kaunid loojanguvärvid paitasid meeli
ja nii kahju oli rabast lahkuda.
Selle alumise pildi tegin autos, kui rabast Oru lõkkekohta tagasi sõitsime.
Kõrvemaa maastikud on nii ilusad!
*
Õhtul lõkke ääres, kui magamisase valmis tehtud
ja soojad grillvorstid söödud, veetsime aega valgusmaalinguid tehes.
Marge ja Reigo jaoks oli see üks põnev ja avastamata maailm
ja nii nad seal kaamera ees siis joonistasidki,
mina seadistasin vaid kaamera ja vajutasin päästikule...
kuniks väsisime ja läksime magama.
Äratuskell sai pandud 4.15-ks, et jõuaks päikesetõusu ajaks rappa.
* * *
Ööhakul oli väga vaikne. Nii vaikne, et tundus, et see vaikus täidab terve maailma.
Ei ainsamatki sääske, ei autohääli, ei loomi ega linde...mitte midagi...
Ja siis hakkas sadama...ja aina tugevamini ja tugevamini....
Kell 4.15 saatsin lehtlast Reigo-Marge bussi sõnumi : "Vihm. Jääb ära rappa minek"
ning sain vastuse "Ahah. Selge värk. Ma ei hakka siis Unist pontsikut üles ajama!"
Olin selle vihma pärast väga kurb.
* * *
Hommikuhakul kuulsin kahte erinevat lindu naljakat laulujoru ajamas
ja Üllari ringikohmitsemine tegi ka tuju heaks, sest teadsin,
et ju ta ikka lõkke kohe üles teeb ja varsti on kohvilõhna terve Kõrvemaa täis!
Tema aga ajas ka minu üles, et seltsis segasem oleks :)
Peagi olime kõik ärganud, söönud, kohvitanud ja pakkisime kõik oma kodinad autodesse.
Kõrgetele külalistele oli isegi uhke värav kujundatud!
Ja siis, kui olime Paukjärve juurde jõudnud, hakkas tibutama.
Aga Paukjärv oli sellegipoolest ilus, kristallselge veega järv,
mille lähedal elanud A.H. Tammsaare.
Arvatakse, et "Kõrboja peremehe" looduskirjeldused
on ajendatud just selle piirkonna maastikust.
Paukjärve oosile püstitatud vaatatornist avaneb suurepärane vaade
kaelamurdvalt järsu nõlva all sinetavale Paukjärvele
ja laukarohkele Suru rabale.
Edasi kulges meie tee mööda Paukjärve äärseid voori ning voorte vahelisi orgusid.
Ikka mäest üles ja siis jälle alla...küll olid meie silme ees kollased rajamärgid...
ja siis jälle punased... ja siis mõlemad...
Saa nüüd aru...
Vaheldusid erinevad metsatüübid - kord olime niiskes ja hämaras laanemetsas,
kord aga valgusküllases männi-palumetsas.
Möödusime rõõmsalt lobisedes Linajärvest ja Umerikjärvest,
see pilt on aga kindlalt tehtud Kaasikjärve juures,
mis on väidetavalt tekkinud jääajal setete sisse jäänud
hiiglasliku jääkamaka sulamisel.
Ja nii meie siis marssisime, kuniks kollane rajamärgistus näitas paremale
ja meie läksime ikka edasi ja edasi ja edasi...
kuni polnud enam ühtegi rajamärki.
Ja siis hakkas sadama...ikka tugevamini ja tugevamini.
Lausa paduvihma tuli!
Pidin kaamera panema kotti ja vihmakeebi kaitseks selga,
seetõttu ei järgne siitmaalt enam ühtegi minu pilti :)
Marssisime edasi seni, kuni polnud enam mingitki mobiilset internetti,
kuni olime oma teekonnaga jõudnud suht läbimatusse märga rabamülkasse...
Paanikaks polnud põhjust! Keerasime otsa ringi ja marssisime tagasi.
Kõige koomilisem oli see, et nüüd pidime me alla tulema vihmamärjast ja porisest mäest,
mille kallak oli lausa 40°.
Reigo tegi oma mobiiliga pilti ka ja ta ütles, et ma olen seal nagu nahkhiir :)
Loo lõpuks jõudsime kõik õnnelikult ja läbimärjana Kaksiksilla parklasse!
Milline seiklus! Soovitan soojalt ja kõigile! :)
