Järglaste saamine on väga südantsoojendav sündmus igal juhul ja see oli ka põhjuseks, miks Vaiksel Laupäeval koos fotokaameraga ühele endisele linnaprouale metsatallu külla läksin.
Sügaval metsa süles asus vana talumaja ja hulk kõrvalhooneid. Lambaait koos aiaga näis praegusel lumisel ajal nagu omaette saarekesena, kus tubli perenaine on hoolitsenud selle eest, et Elizabeth´il, Donnal, Vesikesel, Chanel´'il ja väikestel Tutil, Ottol, Liisul, Reedal ja Krõõdal kõik vajalik olemas oleks.
Küllajõudmise hetkel oli perenaisel käsil just ühe eelmisel päeval
sündinud talle lutipudelist toitmine.
Lambatalled Otto ja Liisu,
kes olid vaid nädala vanused, olid tõesti armsad,
samuti nende vanemad Vesike ja Chanel,
kes perepildi jaoks kenasti poseerisid.
Kõige peenema häälega oli väike valge lambatall
ja kõige jämedama häälega isalammas Vesike,
keda kaasa pidevalt jälgis...
küll üksi
ja koos pojaga.
Entel-tentel, tentel-tantel,
meie lambal lokkis mantel...
Metsahaldja talus elab ka teisi koduloomi, kellest poleks nagu mingit kasu,
teiste sõnadega - neist pole praktilist tulu.
Kuid inimesele on nad vajalikud - nad on tema armsad sõbrad,
kes sul pidevalt sabas käivad ja iga su liigutust jälgivad.
Nagu näiteks taksikoer Ruts!
Kass Marta on perenaise sõnul suuteline hiiri püüdma,
kui tal just parasjagu pole käsil mõnus mõtisklus punasel vaibal,
või tukastus köögis tooli all, mille seekord külalised ära rikkusid!
Aadu oli aga kass, kes kohe mu südame võitis,
sest ta oli täielik koopia minu endisest kassist.
Peale mõnusat kohvi nautimist sai ka kanalas käidud,
sest lihavõtete ajal on ju munadel suur minek...
näiteks Saarale meeldivad väga toored munad!
Peale loomade pildistasin ka mõningaid detaile,
mis siin - seal silma hakkasid.
Jäägu see jamaikalase näoga vahva talleke, kes võiks minugipärast
vabalt ka Bob Marley nime kanda lõpetama seda postitust.
Tõeliselt meeldiv oli näha, kuidas loomade ja loodusega seotud olemine
on omaks võetud, südamega!
