Salevere Salumägi 19.05.2019

 Kõik sai alguse sellest, kui paar nädalavahetust tagasi Keila-Haapsalu maantee ääres 

Üllariga suurt mahakukkunud männipuud uudistasime ja seejärel Läänemaa turismikaarti uurisime. 

Kaardi ülaosas oli nr.39 juures märgitud paik "Salevere Salumägi", 

kus me imekombel käinud ei olnud ning hiljem kodus asja uurides 

süvenes meie soov seal ühel päeval ära käia. 

Nii ka läks, sest möödunud pühapäeval võttis meie auto suuna just sinnapoole. 

Matsalu Rahvuspargis ootas meid väidetavalt üks Läänemaa kaunemaid paiku,

mis pidi eriti kaunis olema  just kevadel, lillede õitsemise ajal.

Kohe matkarajale astudes märkasin ma igal pool piibelehe lehti

ning siin-seal oli märgata ka juba avanenud õisi.

Harilik maikelluke ehk maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis L.)

Silmadega ümbrust uurides ütlesin Üllarile, et sellises kohas 

 

võiksid õitseda kassikäpad ning nagu tellitud - seal nad olid!

Kassikäppadel paiknevad isas- ja emasõied erinevatel taimedel. 

Kassikäpp   (Antennaria dioica)

Enamalt jaolt on emasõied roosad, aga isasõied valgemad.

Minu suureks üllatuseks õitsesid ka anemoonid!

Metsülane e. anemoon (Anemone sylvestris) 

Lillede juurest edasi astudes 

 

märkasin teel juba varem tuttavaid punalutikaid, 

kes olid tihedalt teineteise vastu koondunud.

 Arvatakse, et see pakub eredalt värvunud putukatele 

paremat kaitset looduslike vaenlaste, eriti lindude vastu. 

Matkarada läheb edasi ülesmäge läbi  loopealse, edasi piki pangaserva kuni 5 m astanguni, 

jätkudes uhke ja heas seisus laudtee ja treppidena. 

 Salumäe jalamil kasvab liigirohke laialehine mets.

 

Salevere Salumägi pidi olema tuntud kui "usside", s.t. madude koondumiskoht, 

mida ka ussimäeks kutsutakse.

 Õnneks nägime me vaid ühte ussi moodi puud!

Mets-kuukress (Lunaria rediviva) 

Mets-kuukress on Eestis harvaesinev ning kuulub III kategooria looduskaitse all olevate liikide hulka.

Kõige suuremat ja veerohkemat allikat, mis pangaastangust välja voolab, 

kutsutakse Salumäe Silmaallikaks. 

Varasematel aegadel on see olnud ohverdamispaik ning nagu ikka allika veel 

arvati  sellel olevat raviv ja noorendav võime. 

Vanarahva uskumuse järgi saavat jaanipäeva südaööl allikaveega silmi pestes isegi pime nägijaks.

 Allika juurest tulnuna märkan, et jälle olen andnud põhjust enda järel ootamiseks. 

Auto termomeeter näitas matkarajale asudes 26.5 - 27 kraadi sooja. 

Õnneks pakkus metsaalune veidikenegi leevendust ja varju 

ning ka allikavesi oli mõnusalt külm ja kosutav. 

Ja nii me siis sammusimegi aga vapralt mööda seda uhket rohelust edasi ning oletan, 

et astusime oma jalgadega ka Salumäe muinaslinnuse jäänustel või nende kohal.

Kuuldatavasti on Salevere kohta on rohkesti huvitavat juba välja selgitatud, 

aga siiski leidub veel palju salapärast – põnevaid uurimisteemasid 

jagub nii ajaloolastele kui ka loodusteadlastele. 

Paiga võlu seisnebki selles, et iga inimene saab siin kogeda avastusrõõmu 

ja tunnetada iidseid aegu ning usun, et kellel on selle paiga vastu suurem huvi, 

leiab ka vajalikku infot!

Meile see paik meeldis. Olgugi, et unistuste pilt voolavast ja veerohkest allikast jäi tegemata, 

pakkus see väike matk piisavalt häid emotsioone ja äratundmist!

Kohtumiseni looduses!

PS! Selles postituses on Üllari loal ka mõned tema pildid, mis tunneb ära vesimärgi järgi.

Vana-Vigala kevadine mõisapark

Möödunud pühapäeval peale Neitsipere allikate juures käimist  

võtsime suuna Raplamaale, Märjamaa valla põhjaossa, 

Vana-Vigala poole. Huviväärsemad objektid on seal Vana-Vigala mõis, 

mõisa park, Näljamüür, Hirvepark,  mõisaalleed, 

Vana-Vigala mõisa kalmistu, Vana-Vigala ohvrihiis 

ning endine Vigala raudteejaamakompleks.

Ilm oli mõnusalt  soe ja päikseline ning seda kõike nautides

tegime mõnusa  jalutuskäigu mõisa pargis.

Vigala jõe kaldal asuv mõisapark on päris liigirohke ning hooldatud. 
Jah, siit-sealt vajas see küll kohendamist, 
kuid usun, et kevadised tööd seal alles algavad.

 Vaatamisväärsed on hiigelmõõtmetega suured puud  

  

 

 ja kena haljastusega tiikidekaskaad.

Üllar teadis rääkida, et siin selles samas paigas 

oli talvel Vana-Vigala kuulus jääratas. 

Seda kinnitab tema tehtud talvine pilt, mida näeb SIIA vajutades.

Vana-Vigala mõisapargis nägin selle kevade esimesi kuldtähti

ning väikesel künkakesel poosetasid uhkelt  esimesed paiselehe-beebid!

Kunagi varem polnud ma looduses märganud sarapuud, 

mis oleks nii paksult samblikusse mähitud

ega nii kaunilt sillerdavat elupuuoksa tiigivee taustal.

Ja ikka nautisin ma läbi kaamerasilma kevadist rohelust

 põlvitades justkui altari ees.

Just selliseid, päikselised ja üllatusterohked

võiksid olla kõik ülejäänud selle kevade päevad!

Neitsipere allikad ja Kasari jõgi Russalus

Pühapäeval võtsime Üllariga plaaniks natuke looduses ringi vaadata ja oma hobidega tegeleda.

Esmalt olid meie  sihtmärgiks Neitsipere allikad, 

kuhu ükskord talvisel ajal juhuslikult sattusime ning soovisime sinna veelkord tagasi minna. 

Esimese peatuse tegime aga Vaimõisa-Nurme teel, väikeses Russalu külas.

Russalu küla südamest voolab läbi Kasari jõgi,

 mida ääristavad jõeluhad ning kaunid luhaniidud. 

 Jões oli vett palju ning juba hiirekõrvul puud pakkusid kauneid peegeldusi.

Ei saa kuidagi lisamata jätta ka Üllari droonipilti samast paigast: 

 Edasi jätkus meie sõit  Neitsipere allikate poole.

Kohale jõudes, köitis esmalt minu pilku kirev ja mürgine näsiniinipõõsas. 

Harilik näsiniin (Daphne mezereum)

Seda taime peab tundma. Liiginimi mezereum tähendab pärsia keeles „tapma“.

Näsiniint kasvab hajusalt üle Eesti, ikka viljakamatel ning lubjarikkamatel muldadel, 

segametsade alusrindes, samuti soostunud kasvukohtadel.

    Näsiniine oksi murdes (näiteks varakevadel, et kaunilt õitsevaid oksa vaasi viia)

 tuleb teada, et kätele sattunud taimemahl võib põhjustada löövet

aga paari marja manustamine tekitab tõsise mürgistuse. 

Õnneks olevat viljade maitse lihtsalt jälk. Ometi kaovad näsiniine põõsastelt marjad. 

Linnud söövad neid isukalt kuna neile näsiniine luuviljad pole mürgised. 

Seeme väljutatakse koos väljaheitega ja nõnda näsiniin ka levib.

***

Neitsipere allikad asuvad Märjamaa vallas, Lümandu külas. 

Allikad moodustavad 20 m pikkuse ja 30 m laiuse allikaala, 

kust saab alguse oja, mis suubub Lümandu ehk Konnaveski ojja. 

Vesi väljub seal väikestest paepragudest, kus liiv „keeb”. 

 Neitsipere allikate põhjas on hästi näha paljanduv paekivi, 

 mille pragudest immitseb vett.

 Neitsipere allikad on olnud üksikobjektina looduskaitse all alates 1981. aastast. 

Kõrgelt, drooniga pildistades  nägid Neitsipere allikad välja sellised:

Mis meie päevast edasi sai, saab näha juba  järgmises postituses, 

mis mõne päeva jooksul siia lisandub.

  Puhkepäevad on mõnusad, eksole  :)