Nädalavahetusel sai traditsiooniliselt käidud meremessil
ning peale seda sattusime justkui iseenesest mere äärde,
sedapuhku siis Muuga ja Tallinna lahele.
Leppneme sadamas oli palju lahtist jääsuppi,
seevastu Tallinna lahel jagus jääl talverõõmude nautijaid!
Küll oli seal jääpurjetajaid ja uisutajaid,
Järgmisel päeval oli samuti mõnus, päikseline ilm ning patt oli kodus istuda.
Kuna minul oli võimalus valida sihtkohta, siis ...
pole ju raske arvata, et teekond viis meid Üllariga Põõsaspea neemele!
Üsna pea leidsin teiste seast üles oma salajase kivi
ning seejärel jäädvustasin nähtut läbi kaamerasilma,
sest seeläbi oled ju Sinagi nagu Põõsaspeal käinud :)
Päike näitas lahkelt oma võimu mereäärsete kivide vahel, kuid mitte kõigi.
Kui mõnedel olid ninad juba tatised,
siis teistel olid kaela ümber ikka soojad sallid,
Kui mõnedel olid ninad juba tatised,
siis teistel olid kaela ümber ikka soojad sallid,
Mille järgi Päike oma valikuid tegi, jäigi arusaamatuks.
Mõnisada meetrit rannajoonest kuuldus lainte loksumist
ning taevakaarel laius imelisi pilvehakatisi.
Neeme tipus oli väga tuuline
ning luikedelgi, kes lendasid üle neeme,
oli raskusi tuulte meelevallas edasi liikumisega.
Laintemuusika saatel oli põnev uurida jäiseid veesilmi
ning jälgida otseülekandes kokasaadet
lumesupi valmistamisest.
Põõsaspeal on alati hea olla ning sealt lahkuda on kuidagi raske...
ometigi annab sealne kohalolu justkui võluväel
jõudu ja jaksu eelseisvateks argipäevadeks.
Vaade 7,5 km kaugusel asuvale Osmussaarele
jääb sel korral lõpetama minu järjekordset Põõsaspeal käiku!
Aitäh, et olid meiega!
Järgmiste kaunite hetkedeni :)
Kadestan aina neid, kes saavad liikuda oma liikumisvahendiga kuhu iganes... Minu liikumine avaneb alles jää ja lume kadumisega, siis saan rattaga kaugemale jõudumööda kulgeda ja nohinal piltida...aga ikkagi tahaks rohkemaid looduskauneid kohti kaugemalt(rattaga pikalt ma ei jõua matkata).
VastaKustuta