Vaikuse taga: Väike puhkus Lõpe lahe ääres

Mitmeid aastaid järjest oleme käinud oma väikepaatidega sõitmas Matsalu rahvuspargi Väinamere väikesaarte kandis ning Lõpe- ja Topu lahe piirkonnas.

Nüüd on meil aga põhjust eelpool mainitud kanti ka rohkem liikuda,

sest mu noorim õeraas soetas oma kaasaga sinna armsa kadakase maalapi,

ning minu jaoks on kirsiks tordil see, et see on osaliselt Natura ala,
millel kasvamas imeilusad käpalised ning orhideed.

Soo-neiuvaip
(Epipactis palustris)

Jah, ka mu aednikust õeke peab sellest väga lugu

Harilik käoraamat
(Gymnadenia conopsea)

ning nii mõnedki korrad oleme pannud sealsetele taimedele nimesid

Maasapp
(Centaurium)

ning hiljem oma teadmisi tarkadest raamatutest kontrollinud. :)

Harilik muguljuur

(Herminium monorchis)

See alumine taim oli mulle aga täitsa võõras.
Marge nimetas ta haisvaks jooksjarohuks ning käskis nuusutada ka
ja ma loll nuusutasingi :)

Väkk :)

Haisev jooksjarohi
(Ononis arvensis)

Ei mina enam täpselt mäleta, mis nädalapäev see oli
aga igatahes sinna Läänemaale sai jälle sõidetud -kaasa oli pakitud nagu ikka
kogu fotovarustus, telkimise asjad ja üht-teist söögi- ja joogipoolist.

Esimesel õhtul istusime lõkke ümber ning tundsime end lihtsalt hästi.

Telki ei pidanudki me õnneks üles panema, sest selgus,
et meie päralt on Hotell Maria
(ehk siis meid eelmistel aastatel merel hästi teeninud õemehe puupaat Maria,
mis praegusel hetkel on kuival)!

Järgmisel päeval sadamasse minnes,

avanes mul hea võimalus kohalikke naerukajakaid pildistada.

Siin valvab hoolas lapsevanem, et võõras liiga lähedale ei tuleks

ning siin uudistab väike kajakakutsikas pildistajat.

Paadisillalt oli hästi näha vees ujuvaid kalu
ning üks tundus meile olema justkui välismaa oma-
selline kena ja värviline :)

Pärast seda, kui olime paadiga sadamast vaikselt välja sõitnud,

avanesid kaunid vaated Tauksi väikesaarele,

kus inimeste viibimine on keelatud

(v.a. teaduslikud uurimis- ja päästetööd).

Mere ääres oli palju luiki, kajakaid ja hall-haigruid

ning oli ilmselge, et meie lähenemine neile ei meeldiks

ning seetõttu hoidsime eemale.

Peale seda, kui vanemad ja nooremad mehepojad

olid tulemusteta lanti loopinud (ehk siis kala ei saanud),

liikusime edasi Kuivarahu poole.

Nädal varem Kuivarahule sattudes

olime seal inimest nähes alguses ikka täitsa hämmingus,

et no kuidas see inimene sinna Kuivakale ikka ilma sõiduvahendita sai...

ning lähemale liikudes nägime lõpuks ka kajakki.

Nali naljaks aga just sel hommikul

olin ma märganud tuttava fotograafi/rännumehe Facebook´i postitust selle kohta,

et ta on liikumas Rukkirahul ning just tema see oligi!

Juba siia jõudnud! Nii vahva!

Seega ka keset merd, imepisikesel rahul
(rahu on laiust väiksema saarekese kohalik nimetus Lääne-Eestis)
võib kohata tuttavaid! Maailm on ikka nii väikene!
*

Sel korral oli Kuivarahu inimtühi