Valgemast valgem 11.02.2017

Laupäeva hommikul oli kõik kuidagi teisiti ja valesti - ärkasin miskipärast tavapäratult vara ja akna taga oli harjumatult valge ning päikseline. Oleme selle pideva pilvisusega nii ära harjunud, et näe- pidin lausa mõtlema, et mis on pildil valesti. No ja kui ma end voodis istuma ajasin, vaatas mulle akna taga puu otsast vastu parv vareseid, kes härmatanud puuokstel kössitades  mõnusalt hommikut veetsid. See hetk oli just selline, et käisin teises toas kaamera järel ning avasin akna ... sihtisin just paika esimest kaadrit ja olin valmis päästikule vajutama, kui kuulsin miskit pea kohal, katusel...ja no seal ta oligi - "Tere hommikut!".

Nii sai mulle sel hommikul "silm peale pandud" ja ega mul ei jäänudki muud üle, kui oma kondid voodist kokku korjata ja pesemised-kohvitamised ja muud nipet-näpet kiirelt ära teha ning välja minna.

 Õues oli igal pool ilus ja härmas, 

külma tundus olema veidi vähem, kui -10.

 Eelmise õhtu niiske ja udune ilm oli kõikjale tekitanud kauni, kristalse härmatise,

 mis nüüd puid, põõsaid ja taimestikku kattis.

Loomulikult sai seda talvist ime pildistatud küll ühelt- ja teiselt poolt ning  

 väljas värske õhu käes olemine tegi tuju ja olemise mõnusaks!

 Päike oli sel päeval väga hele!

 Olles keskendunud  vaatamisele läbi kaamerasilma, 

 võttis tegelikkusega harjumine ikka mõne hea hetke.

 Selline mõnus omaette olemine ja tegevusse keskendumine

 andsid nädalavahetuse algusesse mõnusa hoo sisse

ning taas võisin tunda,
et mu mõtted olid saanud puhtamaks ja valgemaks ... 

Hüvasti tali! ( Vol 1)

Kuigi on käes astronoomiline kevad, kasutasin võimalust jätta hüvasti talvega,

 mis tänavu oma  lumikatte kestuse poolest pidi pürgima pikimate edetabelisse. 

Igatsus kevade jäerele on minu hinges ammu endast märku andnud,

kuid ka talvest on sisimas raske lahti lasta,

eriti, kui ta selliseid vaatemängulisi hetki pakub.

 

Need hetked on jäädvustatud Pakri poolsaarel,

Paldiski lähedal, täpsemalt siis Paldiski majaka teel,

mis  ühendab Paldiski südalinna Pakri poolsaare tipus oleva Pakri tuletorniga.

Vaade pankrannikult alla oli ohtlik ja pisut õudu tekitav, 

eriti teades fakti, et paekaldal on sageli varinguid ja seda just kevadise sula ajal.

Peale väikest autosõitu ja jalutuskäiku 

õnnestus jõuda madalama pangaservani,

 kust pääses ka rannale lähemale.

Oo, seal oli palju põnevat

ja ikka jää

ja lume näol,

 mida olid vorminud kõik ilmastikunähtused, mis talvele iseloomulikud. 

Nii oli loodus meisterdanud ühe uhke mööblieseme,

mida mõni kasutas tooliks ja mõni voodiks...

Peale väikest puhkust ja talvenautimist,

võis siiski ka seal,  leida märke saabunud kevadest,

ja lume sulamisest.

Kuid üks talvine seiklus oli sellel päeval veel

aga sellest juba täpsemalt  järgmises postituses.

Päikest!

Öö kuuvalguses

Pimedus ei ole mind mitte just alati lummanud, kuid lapseeas oli see vist andeks antav. Nii nagu lapsed värisevad ja kardavad midagi pilkases pimeduses, nii kardame meiegi mõnikord  asju valges, mis on sama vähe kohutavad kui need asjad, mille ees lapsed pimedas hirmust värisevad. Alles nüüd olen saanud teada, et pimedus on täis valgust ja seda ei sega pisiasjade küllus.

Kui mõned päevad tagasi käisin ihuüksi öösel virmalisi jahtimas, siis peale seda olin täiesti veendunud, et ma teen seda kindlalt veelgi ja kuna väidetavalt oli nüüd jällegi toimunud päikesepurse, oli oodata virmalisi. Imekombel juhtus aga nii, et seekord läksin virmalistejahile koos Jüriga, olles eelnevalt kokku leppinud, et kui virmalisi ka ei tule, läheme lihtsalt öövalgust püüdma. Ja just nimelt nii läkski.

Põõsaspea neemel, minu lemmikpaigas tundsin end hästi.
Meri oli umbes poole kilomeetri pikkuselt jääs, 
eemalt oli kuulda lainte loksumist ja kui silmad pimedaga harjusid, 
siis oli ka näha tumedamat, jäävaba ala ning Osmussaare vilkuvaid majakatulesid.
 Temperatuur oli -8 külmakraadi ja tuult praktiliselt ei olnud. Oli väga vaikne.

Kõrgel taevas säras noorkuu, mis heitis valgust lumele ja merejääle.

Öösel kella ühe ajal helendas Taebla jõel kaunilt kuuvalgus, 

maalides maapinnale puude varjud.

 Eemalt kostus koera haukumist. Termomeeter oli langenud - 15-ni. 

Õhk oli niiske ja karge.

Minu viimaseks pildistamiseks jäi sel ööl Ungru loss,

kuhu me jõudsime kella 2 ajal.

Sellisel kellaajal, koos kuuvalgusega ei ole ma seal kunagi varem viibinud.

Tagasiteel, kella 3.30 paiku sai käidud ka Õmma raba serval, kuid Risti asula valgusreostuses ei õnnestunud mul midagi pildile püüda. Ka mitte Baskerville`ide koera.
Oli äärmiselt huvitav ja hariv ööpildistamine, sest Jürilt sain oskusi, et kogutud teadmisi "läbi seedida". Aitäh!
Tahavad ju pimeduse saladust kõik välja uurida!

Puhas rõõm - jäine ja lumine

Laupäeval oli asja Haapsallu ja otse loomulikult võtsin ma kaasa  ka fotoaparaadi,

et oleks põhjust liikuda armsaks saanud paikades ja teha mõned jäädvustused.

Haapsalu tagalahes käis vilgas tegevus - seal oli uisutajaid, jääl surfajaid, 

Noarootsi jäätee testijaid ja muidugi ka kõige selle jäädvustajaid!

Külm ja tuul olid aga lahe ääres need tegurid, 

mis seal vaatamata soojast riietusest kaua peatuda ei lasknud.

Mulle meeldis läbi  pilliroo vaade jäätunud lahele,

  kus poid jäises vangistuses liikumatult püsisid. 

Näis, et rannaribal on jalutamas käinud  ka üks Haapsalu kassike,

 keda tugevaks tuisanud lumetekk hästi kandis.

Kenad olid need tuisumustrid

 ja päikese käes sillerdav lumi, mis sädeles nõnda, nagu oleks sinna kalliskive pikitud...

Teel kodu poole, sai peatus tehtud Ristil, Õmma raba serval,

kus madalale vajunud päike pakkus mõnusat vaatemängu.

 Raba servas olev sookask näis end selles alastuses

 ja pakases hästi tundvat ja ei häbenenud minagi temast pilti teha! 

Järgmisi kaadreid juba maakodus tehes,

 olin ma lummatud õrnadest  jäälilledest, 

mis kaunistatud kauni ja peene pitsiga!

Raske oli teha valikut, mida teile siin näidata ja mida mitte,

 sama raske on midagi selle jäise kunsti kohta kommenteerida,

sest mina olin vaid pildistaja,

 kes ei kasutanud nende piltide puhul mingit lubamatut töötlust.

Päikese muutuv asukoht oli see, mis pildid erinevaks teeb,

samuti kaamera erinevad seadistused. 

Siiski, pean teada andma, et need pildid on tehtud käest ja statiivi kasutamata.

Käsi on mul küll üsna kindel, kuid järgmisel korral luban olla tublim!

Ilusat talve jätku ja mõnusaid hetki pakases!