Pages

30. detsember 2010

Palve


Jõulud ja aastavahetuse aeg on mõtiskluste aeg.
Aeg mõelda, mis selles aastas oli ja miks oli.
Aeg mõelda sellele, mis võiks tulla.


Eda Stern "Palve"

Soovin, et teil oleks alati midagi, mille üle rõõmu tunda,
kedagi, keda armastada ja hoida ning sedagi, mida teistega jagada.

Head vana-aasta lõppu ja õnnelikku uut aastat!

30. november 2010

Sajab lund, juba terve tund...

Peene pitsiga kaunistatud lumehelbed hõljuvad taevast alla ja kuhjuvad maapinnale, tuues ohtralt silmailu. Lumeväli sädeleb nõnda, nagu oleks sinna kalliskive pikitud...
Muistendi järgi tekib lumehelves lumeema neitsite padjakloppimisest. Kui klopitakse virgalt, sajab paksu tihedat lund, kui laisalt, siis hõredalt.
Kui aega on palju, kasvab lumehelves peeneks ja korrapäraseks, kui vähe, siis tahumatuks jurakaks. Justkui inimene, kellele on kasvamiseks ja arenemiseks vähe aega antud.
Ühe eesti rahvajutu järgi sadanud kunagi lume asemel suhkrut. Kuid kuna inimesed seda järjest rohkem tahtnud saada, muutunud suhkur lumeks.
Liivimaal aga kõneldi, et lumi tekib õitsemisest. Talvine lumi õitsevat juba suvel jaanipäeva ajal valgete pilvedena, mida lumeõiteks hüüti.

Kõneldi veel, et surnud jahvatavad või hööveldavad ülal taevas lund. Kui sadas laia lund, siis arvati, et vanajumal on külla läinud ja lapsed aina pilluvad sülitsi lund alla. Suuremad suurema ja väiksemad väiksema sületäie. Ka vanajumala kodus olles juhtuvat seda, kuid siis raputatakse lumi peenemaks.

Muinasjuttudes märgib lumi sageli inimloomuses peituvat külmust ja kalkust, kuid üksiku lumehelbe õrn ilu sümboliseerib peamiselt tõde ja tarkust.
Sajab lund, juba terve tund....

21. november 2010

Vormsi Stonehenge



Möödunud nädalavahetus viis mind Vormsile, kus väikese ringsõidu ajal jäi silma, et Vormsi Püha Olavi kirikul ei ole torni... See-eest oli Saxby majaka lähistel põnev leida inimkätega rajatud torne, mis tegelikult on looduskaitsjate sõnul taunitavad, kuna tegemist on mereranna reostamise ja varisemisohtlike objektidega. Aga tõepoolest - nagu päris meie Stonehenge kohe! Tornide kõrgus ulatus paarikümnest sentimeetrist paari meetrini, võibolla rohkemgi. Ilmselgelt on tegu inimeste ürgse instinktiga jätta endast maha mingi märk, kuid mina tegin mälestuseks hoopis mõne pildi.
Saxby paepaljandil seistes oli näha, kuidas meri randa lõhub ja merepiir majakale läheneb. Kükitades ja lubjakivi lähemalt uurides võis eest leida rikkalikult kivistisi - enam kui 400 miljoni aasta vanuseid kivistunud säilmeid.
Kahjuks oli ilm sügiseselt sompus ja tuuline ning reisi eesmärk ei soosinud rohkem pildistamist. Seetõttu jään lootma, et satun mingil soojemal ajal taas kord Vormsile, sest seekordne saarekülastus jäi lühikeseks.

9. november 2010

Sepa metsajärve otsinguil

Esmaspäeval, kui olin just lõpetanud oma hommikukohvi, helises telefon. Marge ja Reigo uurisid, mis mul plaanis on ja pakkusid välja minna väikesele matkale. Loomulikult olin nõus ja usaldasin igati nende koha valikut; pealegi oli ilm selline mõnus, karge ja päikseline ja seltskond parim! Poole tunni pärast oligi mul seljakott seljas ja auto ukse ees.
Kohe selgus ka matka eesmärk – läheme otsima ühte väikest metsajärve, mida oleme juba ka varem ATV-dega otsinud, kuid tookord sattusime ikka tõelisesse padrikusse ja peale väga pikka metsas müttamist kadus jätkamise isu ära. Järjekindlus viib aga sihile ja seekord siis uuesti!
Järv ise on näha sellelt kaardilt , kõige ülal, Ruunavere kohal.

Peale kruusateelt allakeeramist ja väikest sõitu metsateel, oli pisike peatus, kus Reigo üritas GPS-ga määrata täpsemalt meie ja järve asukohta, kuid paraku see ei õnnestunud, sest internet lihtsalt sinna ei levinud ja nii pidi ta seekordki usaldama oma mälu ja vaistu.

Sellel ajal oli mul aga meeldiv võimalus lagendikul veidi ringi vaadata ja pildistada. Härmatis oli selle lagendiku taimestikule maalinud uskumatult vahvaid teoseid!
Edasi sõitsime veel mõned-sajad meetrid mööda metsa- ja põlluteed, ning siis jätkasime otsinguid juba jalgsi, sest ühtegi teed sinna järve juurde ei lähe. Metsaalune maapind oli külmunud ja liikumine oli mõnus.
Puude vahel liikudes märkasin oksal ämblikku, kes hoolimata külmast erksalt puutüvel omi asju ajas.

Pilku köitsid ka puud, millele tundus, et puuseeni lausa külvatud oli!
Metsa all oli näha ka päris palju võiseeni ja muid tundmatuid seenekaunitare, kuid veelgi kaunim oli vaade eemale, kus külm oli ainult osa metsast valgeks värvinud.

Mingil hetkel oli mul kahtlane tunne, et sellise paksu metsa vahel küll mingit järve ei saa olla, kuid just siis hakkas kaugemal puude vahel paistma heledam valgus. Samm läks kiiremaks ja seal ta oligi! Leitud! Milline vaade! Nii ilus!
Järvepind oli kaetud uhke jäämustriga!


Kuna järve ümbrus paistis vägagi kauni ja kutsuvana, otsustasime tagasi minna ümber järve. Ja oh imet – meie valitud tee viis meid täpselt metsaservas oleva autoni. Seepeale leidsime õe Margega, et Reigoga võib luurele minna küll!
Ühe peatuse palusin ma ka teha, sest mulle nii meeldis see avanev vaade ühele üksikule männipuule
Otse loomulikult ei läinud me peale järve leidmist otse koju, vaid võtsime suuna ühte vahvasse piknikupaika, kus valmistasime maitsva supi ja grillisime.
Ei puudunud ka hõrgutav kohv ja värskes õhus jätkus juttu kauemaks. Kuigi lõkke tegemisega oli üks igavene jama, ei võta me siiski metsa puid kaasa :)
Järgmise korrani!

6. november 2010

Hingedekuu

Looduses on surmakuu – puud on heitnud maha kirju leherüü ja viimased krüsanteemid lõpetavad viimast õitsemist. «Linnud läinud lõunamaale, lilledel on surmakuu,» lauldakse lastelaulus. Siin – seal ringi liikudes, märkame akendel küünlaleeki, rääkimata lugematutest tulukestest kalmistutel. See on kurvalt ilus. Ehkki küünlaleek on õrn ja habras, kannab ta endas midagi kujuteldamatult suurt, sest süüdates teise, ei jää ta väiksemaks, vaid seda saab kaks. Ja nii võib ühest saada kuitahes palju.
Hingedekuul on õige aeg süüvida endasse. Tõenäoliselt oleme me kõik elus vahel sellele mõelnud, kuivõrd me vajame lootust igavesele elule, et selles maailmas elada suudaksime. 
 


Küünlaleek habras ja heitlev, 
teeb hubaseks terve toa
selles on soojust, kui tunned
selles on valgust, kui vaatad
selles on soovid, kui usud...


25. oktoober 2010

Sügisene kutse

Ilmad on kuidagi kiirelt pimedaks ja süngeks muutunud, päike näitab end päeva jooksul vaid korra-paar ja „Sügisese värvide pillerkaare“ autor laseb kirgastel toonidel aina tumedamaks värvuda. Ega siin pikka pidu vist pole, neljapäeval juba simunapäev, mille kohta teame üldtuntud ilmavanasõna, mis märgib maa ja vete külmumist: „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.“ Loodame, et simunapäeval (28.10) vihma ei saja, sest usutakse, et siis jätkub seda sügisest pori ja vett veel pikemaks ajaks.
Kõigele sellele vaatamata, kisub mind aga ikka endiselt metsa poole.
Pikka jalutuskäiku seekord ei teinud, sest vihm ja reedene lumi olid teinud metsaaluse maapinna väga poriseks ja pehkmeks.
Mu tähelepanu köitsid uhkeldavad puuseened, mille allosa sillerdas veepiiskadest.

Peale väikest googeldamist leidsin sellele nähtusele ka seletuse. Piisad seene alumisel küljel annavad märku seene hoogsast kasvust, või on käsil massiline eoste moodustumine ja ainevahetuse käigus tekkinud liigne vesi eraldataksegi piiskadena. Mõnikord võib mõne seene alumine külg olla piiskades ka pärast pikemat vihmaperioodi, kui vesi on läbi seene imbunud.


Jah, proovi sa higisena seista nii, et higitilkagi maha ei kuku...raske...
Metsa all näis uhkeldavat ka üks kuusekänd, kel jätkus oma kõrges vanuses söakust end erksate värvidega ehtida. Minu silma see aga ei riivanud ja oli päris ilus vaadata!
Armas oli metsaservas tõdeda, et kõik ei olegi alati nii, nagu esmapilgul tundub, sest taas oli päike end kahvatu sügismaastiku kohal korraks näidanud ja härmaõied hämaral samblikul ja sügislehel ehteks muutnud.
Väikesed asjad, mis meid ümbritsevad, toidavad tõesti me hinge!
Järgmise korrani!

4. oktoober 2010

Väriseb kui haavaleht

"Väriseb kui haavaleht", öeldakse inimese kohta, kes kardab.
Mida siis haaval karta on? Vanarahva seletust mööda olla haab ennemuiste hakkama saanud mingi häbiväärse teoga, mis teda siiamaani vaevavat. Mis tegu see oli, pole täpselt teada. Seletatakse mitmeti. Näiteks, et haab ei varjanud hädasolijat, kes kurjade inimeste eest metsa pages. Või et haab olnud kunagi tütarlaps, kes reetis oma ema ja seetõttu vabisevate lehtedega puuks moondati. Üks seletus kõneleb, et haavast tehtud Jeesuse ristipuu... Tema lehtede hääl kandub metsas kaugemale kui teistel lehtpuudel ja eristub neist selgesti. Haava võra all seistes tundub kord, nagu sajaks lehtedele raskeid vihmapiisku. Kui veel kauem seista ja pingsalt kuulata, hakkab tunduma, et haab püüab sulle midagi edasi ütelda. Võib-olla tahab ta ära rääkida, mida ta päriselt kardab, mis teda vaevab. Kui vaid jätkuks kannatust kuulata. Haab juba kõnelemast ei väsi.
Tundub hämmastav aga seda lugu illustreerib hoopis pilt vaevakasest, mille lehed esmapilgul haava omadega päris sarnased paistavad. Või ainult mulle tundub nii?

6. september 2010

Seenemetsast Haapsallu

Laupäeval, kui olime koos tädiga seenemetsas korvid puravikke ja pilvikuid täis korjanud, pidin telefonis oma asukohast aru andma sõbrannale ja kinnitama, et olen juba koduteel. Ja üllatus missugune - koju jõudes ootasidki mind lillede ja kingitustega kaks toredat sõpra – Anu ja Andrus, kel oli minu möödunud sünnipäeva raames plaanis mind üllatada ja kutsuda Haapsallu õhtust sööma ja niisama jalutama. 
Keeldumiseks polnud vähimatki põhjust, sest seltskond oli parim ja Haapsalu on mulle alati meeldinud. Nii jätsingi oma seened kus see ja teine....

 Peale õhtusööki jalutasime loomulikult sajandite saladusi varjavate müüride vahel, Haapsalu piiskoplinnuses ning kuurortlinna südames, hiljuti renoveeritud promenaadil, mis sai põhjaliku ümberehituse käigus uue valgustuse ja kaldarinnatise. Puitpitsiline Kuursaal nägi oma värskes rüüs välja sama ilus, nagu valmimisajal, 19. sajandi lõpus.
Oli kena tõdeda, et valminud olid mitmeid uued objektid - tantsuplats, paadisillad, teed, skulptuurid, dekoratiivtrepid, ning ei unustatud ka laste mänguväljakut!
 


Oli ilus ja soe õhtupoolik, kaunis päikeseloojang.

Öö hakul mõtlesin, et meeldiv sõprus on nagu puu,
mis suveteel varju heidab
või nagu päike, mis parimat päeva täidab...


Üllatused on ikka toredad!

Järgmise korrani!





24. august 2010

Väike ATV tuur

Möödunud nädalavahetusel võtsime koos mõnusa seltskonnaga ette ATV-matka, mille eesmärgiks oli jõuda mereni. Kuna sõita tuli mööda metsateid, oli meil võimalus kergelt ligi pääseda kohtadesse, kuhu muidu ehk eriti ei satuks.
Mõnel korral jäime ikka jänni ka, sest ilma GPSI-ta valitud metsatee sai lihtsalt otsa ja padrik muutus läbimatuks.
Päris teekonna alguses külastasime kodukoha lähedal asuvat Valgejärve, kus viimati sai käidud mõnusa Delfi Tuunijate Klubi grupiga. Siis oli juuni aga nüüd nägi raba välja hoopis sügisesem- siin-seal punetasid kuremarjad, polnud tunda sookaili joovastavat lõhna ja õite asemel valmisid kuprad, silla juures, järvesopis ilutsesid vesiroosid.




Valgejärvel käidud, jätkus sõit mööda mõnusaid metsaradu...


Lootsime leida ka mõningaid söögiseeni, kuid peale puuseente ei sattunud meie teele midagi.
Hiljuti lugesin kuskilt, et harilikust puuseenest on abi sääskede peletamisel, sest Offi põhitoimeained on samad mis puuseenel. Selleks tuleb puuseen lõigata ribadeks, kuivatada ära ning panna suitsema nagu Offi suitsuküünal. Peab ära proovima!
Vihmametsades on aga hoopis lahedamad puuseened – need toodavad lausa loodussõbralikku kütust, mida võib otse kütusepaaki pumbata.


Kui mehaanikud kusagil Vihterpalu kandis masinatele väikest ülevaatust tegid, oli aega männimetsa alla piiluda. Pettuma ei pidanud – sinikapuhmaste all punetasid pohlad – suured ja isuäratavad! Lausa paari tõmbega sai pihu marju täis!



Seikluslik retk männimetsas jätkus. Siin-seal oli näha marjulisi-seenelisi, kuni lõpuks jõudsime mereni. Olime jõudnud Kurkse sadama lähedale, Suur-Pakri saare lõunatipu vastu, kohta, kus 1997. aastal hukkus 14 Balti rahuvalvepataljoni luurerühma liiget.
Isegi seda saatuslikku madalikku oli näha....





Mõtted - meenutused tegid haiget ja peagi lahkusime Pedase suunas. Peale Kurkset oli armas jõuda tuttavasse randa, kus mõned aastad tagasi sai puhatud ja oma esimesed makroklõpsud tehtud.
Taevas oli tõmbunud tumedaks, lained võtsid üles tuure ja kohe olid ka esimesed vihmapiisad taga. Ettenägelikult kaasa võetud vihmariided selga pandud, tuli koduteele asuda.

Pimeduse saabudes jõudsime Järveotsa järveni, kodu polnud enam kaugel.
Õhtul, peale kuuma dušši oli olemine mõnus... pohlad pihus sai mõeldud, et kuidas küll saaks sinna homme tagasi ...
Järgmise korrani!

25. juuli 2010

Hyles gallii

Mõned päevad tagasi, imetledes oma kadunud vanaisa lemmiklilli flokse, mis aias õide on puhkenud, märkasin huvitavat lendajat õite juures askeldamas...
Loomulikult tahtsin ma aru saada, kellega tegu on ja pean ausalt tunnistama, et ma olin täiesti segaduses, sest sellist vaatepilti polnud ma varem näinud.
Ma ei saanud aru, kuidas üks liblikas saab olla nii suur ja sellise käitumisega...nagu koolibri...ja kas ta üldse on liblikas....nii paks pealegi!
Suur oli mu segadus, kuni lõpuks taipasin kaamera järele joosta!
Küll hiljem uurida jõuab!


Aga selgust sain asjasse alles peale pildi üleslaadimist Delfi pildiportaali, kus kasutaja Peloor teadis öelda kellega tegu.
Peale aktiivset googeldamist sain teada järgmist:


 Imekaunis tegelane floksiõitel oli siiski liblikas, kes kannab nime Madara-vöötsuru (Hyles gallii).
Surulased on teravatipuliste tiibadega paksukehaliste liblikate sugukond. Surulaste sugukonda kuulub umbes 1000 liiki, neist 17 liiki on esindatud Eestis. Surulased on võimsaimad lendajad liblikate seas. Surulaste tiivad võnguvad väga kiiresti ning lendamisel tekib vurisev heli (seda oli päris hästi kuulda).
Toitumisel võivad surulased õie ees isegi paigallendu teha nagu koolibrid. Nagu kõik liblikalised toituvad ka surulased õienektarist. Toitu imevad nad imilondiga. Imilont on seest õõnes nagu joogikõrs ja puhkeseisundis pea alla kokku keerdunud. Liblikalistest on surulastel kõige pikem imilont ning tänu sellele saavad nad imeda ka pikaputkeliste õite nektarit.
Mõnede surulaste tiibade sirulaius võib olla kuni 15 cm.
Surulased on liblikate seas ühed kõige paremad lendajad, soodsate tuulte puhul võivad nad jõuda sünnikohast sadade kilometrite kaugusele.
NB!
Kui soovid teada, kas ka sinu maakodu lähedal surud elavad, aseta öösel või videvikus valge lina majaseinale ja suuna sinna lamp (näiteks autotuled, tugev taskulamp).
Vaata, kes linale maanduvad!

Mõnusat tutvumist ja avastamisrõõmu!

12. juuli 2010

Minu merepidu

Mul ei olnud mõttes siia nii tihedalt sissekandeid teha, kuid nädalavahetusel toimunu väärib seda vist küll.
Ilm oli super ja seetõttu sai plaani võetud väike paaditripp koos telkimisega. Paadi sisselaskmiseks valisime Noarootsis asuva Österby sadama, kus asub eelmise sajandi alguses kohalike talumeeste poolt rajatud raudkividest ca 265 m pikkune sadamamuul.
Kuna paadimootori töökorda seadmine võttis aega rohkem, kui plaanisime, oli mul võimalus jälgida sadamas toimuvat.
Muuli ääres ujujaid oli ja tuli pidevalt juurde, üks seltskond noori seadis end aga ujuma otse kanalisse, kus rõõmsate kilgete saatel nauditi mööduvate paatide tekitatud laineid. 



Väikese Kübarrahu laiu olid sõna otseses mõttes hõivanud kajakad, luiged ja kormoranid, kes meie lähenedes kõva kisa hakkasid tegema...
Mind pani imestama, et nad olid nii sõbralikult koos, külg külje kõrval...


Jahte ja kaatreid oli Haapsalu tagalahes väga palju liikumas ...

Dirhami sadamas avanes vaade mulle armsaks saanud Põõsaspea neemele.

Kuna merel oli veidikenegi rohkem tuult, kui mandril, lasime end lainetel lihtsalt kanda ja kiigutada. Küll oli mõnus :)
Vahva oli paadist uurida merepõhja ja vees kasvavaid taimi...


Kirusin end koju mahajäänud harjumuspärase fotokaamera pärast, kuid päikeseloojang Österby lähedal, vaatega Ramsi poolsaare poole oli siiski võrratu! Mõned pildid:


Päris loojangu ajaks jõudsime telkimispaika Ramsi poolsaarele. See neemetipp on Eesti mandriosa läänepoolseim punkt, kust avaneb kaunis vaade Vormsi saarele ja saart mandrist lahutavale Voosi kurgule.


Telkimisest, elevandi suurustest sääskedest ja ostmata jäänud „OFF“-ist ma aga täna ei räägi  :)

Päikest!