Väike Noarootsi tuur 6.01.2019

Ennelõunasel ajal kodunt sõitma hakates ei teadnud me Üllariga veel täpselt, kuhu minek, kuid nagu tavaliselt, sai kaasa pakitud  kogu kola ehk siis foto- ja droonivarustus, kohvi- ja teetermosed ning ühtteist näksimist. Ega me suurt pead ei vaevanudki sellega, et kuhu minna, vaid võtsime vabalt. Suurele maanteele jõudes oli valida,  kas keerata Tallinna või Haapsalu poole...no ja nagu ikka, asuvad meie lemmikpaigad just Läänemaal ning sinna me auto ka täna sõitis. 
Teele asudes oli ilm suht tuulevaikne ning pilves. Palivere kandis tuli päike pilvede vahelt piiluma ning lisas taevalaotusesse kaunist ja kevadist sinist värvitooni, tehes ilma pisutki rõõmsamaks!  Oli pisutki lootust, et ehk jagub seda värvi ka pildistamise ajaks. Mõni aeg tagasi sattusime Noarootsi poolsaarel Kronnsaare otsingutel lõpuks Elbiku ja Rooslepa rannale ning mõlemas paigas meile meeldis - seal oli, mida vaadata ja pildistada. Täna leppisime kokku, et lähemegi  Rooslepa randa. 

Täna oli seal võrreldes eelmise korraga lund rohkem

  ja kividki olid uhkes pidurüüs, kohe päris pitsilised!

  Kuna tuul oli drooni lendulaskmiseks sobiv, siis pildistasimegi Üllariga nii,

 et mina maa peal ja tema.... hi-hii -samuti maa peal aga pildid on pisut kõrgemalt tehtud.

Igatahes oli seal rannas väga ilus ja ma usun, 

 et eeloleval suvelgi satume sinna uudistama! 

 Suureks kurvastuseks peab ütlema, et selle pärastlõuna edasistel seiklustel 
 sattusime  mitmeid kordi  silmitsi märkidega "ERAMAA" 
ning meele tegi see ausalt öeldes päris mõruks. 

Seetõttu jäi käimata näiteks Ramsi poolsaare tipus 

-paigas, kus oleme mitmeid kordi suvel koos perega telkinud ja puhanud. 

Eesti loodus on meie kõigi, kogu rahva ühisvara, 

millest on õigus osa saada igaühel.

Kurb, kui see nii ei ole ja kurb, et on olemas inimesi, kes loodust reostavad 

ning nende tõttu ka need ERAMAA sildid igale poole tekivad.

Tegime väikese põike ka Österby sadamasse.  Akvatoorium oli üleni jääs.

 Kui suvel on siin iga ilmaga näha kalamehi  ning sadamas on alati mõni paat või ujuja,

 siis täna oli see paik justkui mahajäetud.

Päevad on veel lühikesed ja lühike oli ka meie tänane tripp.

Järgmise korrani, sõbrad!

Ringa ja Üllar

Jäine Jägala

Möödunud nädalavahetusel ehk jaanuari kolmandal nädalavahetusel 

tegime Üllariga natuke pikema tripi ja seekord oli meie sihiks Jägala juga.

 Vett on tänavusel sügis-talvisel ajal küll igal pool palju olnud 

ja õnneks pole kõik jäätuda jõudnud. 

 Jägala juga on praegu pakkumas vaatepilte,

  mida kaugelt ja lähemalt vaatama tullakse. 

 Saadavad elamused Lumekuninganna lossi juures jalutades on väärt iga hetke,

sest just seal saab nautida kaunist kunsti, 

 mis külma, sooja ja tuule käes on sündinud!

 Imeline!

Lossiruumides ettevaatlikult ja salaja kõndides

  õnnestus mul piiluda ka jahedasse ja niiskesse ballisaali,

 mis oli rikkalikult kaunistatud uhkete  briljantide ja kroonjuveelidega.

 Tundus, et kõik oli suure ballipeo alguseks ideaalses korras

ning iga pisemgi detail omal kohal! 

Jägalal tundsin rõõmu nendest väikestest hetkedest,

 mida läbi piltide teiega jagan!

Järgmiste kordadeni, head sõbrad!

Valgemast valgem 11.02.2017

Laupäeva hommikul oli kõik kuidagi teisiti ja valesti - ärkasin miskipärast tavapäratult vara ja akna taga oli harjumatult valge ning päikseline. Oleme selle pideva pilvisusega nii ära harjunud, et näe- pidin lausa mõtlema, et mis on pildil valesti. No ja kui ma end voodis istuma ajasin, vaatas mulle akna taga puu otsast vastu parv vareseid, kes härmatanud puuokstel kössitades  mõnusalt hommikut veetsid. See hetk oli just selline, et käisin teises toas kaamera järel ning avasin akna ... sihtisin just paika esimest kaadrit ja olin valmis päästikule vajutama, kui kuulsin miskit pea kohal, katusel...ja no seal ta oligi - "Tere hommikut!".

Nii sai mulle sel hommikul "silm peale pandud" ja ega mul ei jäänudki muud üle, kui oma kondid voodist kokku korjata ja pesemised-kohvitamised ja muud nipet-näpet kiirelt ära teha ning välja minna.

 Õues oli igal pool ilus ja härmas, 

külma tundus olema veidi vähem, kui -10.

 Eelmise õhtu niiske ja udune ilm oli kõikjale tekitanud kauni, kristalse härmatise,

 mis nüüd puid, põõsaid ja taimestikku kattis.

Loomulikult sai seda talvist ime pildistatud küll ühelt- ja teiselt poolt ning  

 väljas värske õhu käes olemine tegi tuju ja olemise mõnusaks!

 Päike oli sel päeval väga hele!

 Olles keskendunud  vaatamisele läbi kaamerasilma, 

 võttis tegelikkusega harjumine ikka mõne hea hetke.

 Selline mõnus omaette olemine ja tegevusse keskendumine

 andsid nädalavahetuse algusesse mõnusa hoo sisse

ning taas võisin tunda,
et mu mõtted olid saanud puhtamaks ja valgemaks ... 

Öö kuuvalguses

Pimedus ei ole mind mitte just alati lummanud, kuid lapseeas oli see vist andeks antav. Nii nagu lapsed värisevad ja kardavad midagi pilkases pimeduses, nii kardame meiegi mõnikord  asju valges, mis on sama vähe kohutavad kui need asjad, mille ees lapsed pimedas hirmust värisevad. Alles nüüd olen saanud teada, et pimedus on täis valgust ja seda ei sega pisiasjade küllus.

Kui mõned päevad tagasi käisin ihuüksi öösel virmalisi jahtimas, siis peale seda olin täiesti veendunud, et ma teen seda kindlalt veelgi ja kuna väidetavalt oli nüüd jällegi toimunud päikesepurse, oli oodata virmalisi. Imekombel juhtus aga nii, et seekord läksin virmalistejahile koos Jüriga, olles eelnevalt kokku leppinud, et kui virmalisi ka ei tule, läheme lihtsalt öövalgust püüdma. Ja just nimelt nii läkski.

Põõsaspea neemel, minu lemmikpaigas tundsin end hästi.
Meri oli umbes poole kilomeetri pikkuselt jääs, 
eemalt oli kuulda lainte loksumist ja kui silmad pimedaga harjusid, 
siis oli ka näha tumedamat, jäävaba ala ning Osmussaare vilkuvaid majakatulesid.
 Temperatuur oli -8 külmakraadi ja tuult praktiliselt ei olnud. Oli väga vaikne.

Kõrgel taevas säras noorkuu, mis heitis valgust lumele ja merejääle.

Öösel kella ühe ajal helendas Taebla jõel kaunilt kuuvalgus, 

maalides maapinnale puude varjud.

 Eemalt kostus koera haukumist. Termomeeter oli langenud - 15-ni. 

Õhk oli niiske ja karge.

Minu viimaseks pildistamiseks jäi sel ööl Ungru loss,

kuhu me jõudsime kella 2 ajal.

Sellisel kellaajal, koos kuuvalgusega ei ole ma seal kunagi varem viibinud.

Tagasiteel, kella 3.30 paiku sai käidud ka Õmma raba serval, kuid Risti asula valgusreostuses ei õnnestunud mul midagi pildile püüda. Ka mitte Baskerville`ide koera.
Oli äärmiselt huvitav ja hariv ööpildistamine, sest Jürilt sain oskusi, et kogutud teadmisi "läbi seedida". Aitäh!
Tahavad ju pimeduse saladust kõik välja uurida!