Valgemast valgem 11.02.2017

Laupäeva hommikul oli kõik kuidagi teisiti ja valesti - ärkasin miskipärast tavapäratult vara ja akna taga oli harjumatult valge ning päikseline. Oleme selle pideva pilvisusega nii ära harjunud, et näe- pidin lausa mõtlema, et mis on pildil valesti. No ja kui ma end voodis istuma ajasin, vaatas mulle akna taga puu otsast vastu parv vareseid, kes härmatanud puuokstel kössitades  mõnusalt hommikut veetsid. See hetk oli just selline, et käisin teises toas kaamera järel ning avasin akna ... sihtisin just paika esimest kaadrit ja olin valmis päästikule vajutama, kui kuulsin miskit pea kohal, katusel...ja no seal ta oligi - "Tere hommikut!".

Nii sai mulle sel hommikul "silm peale pandud" ja ega mul ei jäänudki muud üle, kui oma kondid voodist kokku korjata ja pesemised-kohvitamised ja muud nipet-näpet kiirelt ära teha ning välja minna.

 Õues oli igal pool ilus ja härmas, 

külma tundus olema veidi vähem, kui -10.

 Eelmise õhtu niiske ja udune ilm oli kõikjale tekitanud kauni, kristalse härmatise,

 mis nüüd puid, põõsaid ja taimestikku kattis.

Loomulikult sai seda talvist ime pildistatud küll ühelt- ja teiselt poolt ning  

 väljas värske õhu käes olemine tegi tuju ja olemise mõnusaks!

 Päike oli sel päeval väga hele!

 Olles keskendunud  vaatamisele läbi kaamerasilma, 

 võttis tegelikkusega harjumine ikka mõne hea hetke.

 Selline mõnus omaette olemine ja tegevusse keskendumine

 andsid nädalavahetuse algusesse mõnusa hoo sisse

ning taas võisin tunda,
et mu mõtted olid saanud puhtamaks ja valgemaks ... 

Sügishommiku võlu

Ükskord ometi õnnestus mul muude askelduste kõrvalt hiilida õue, 

sügisese looduse rüppe...

Veidi karge ja udune hommik lõhnas märgade langenud lehtede järele,

olles siiski omamoodi salapärane, meelas ja võrgutav...

Kasekulda jääb küll üha vähemaks, kuid veel polnud raske leida kuldseid sügislehti,

 mis lausa ehetena puid kaunistasid...

 Juba mõni aeg tagasi esines esimesi miinuskraadiseid öökülmasid 

ja päevad muutusid oluliselt jahedamaks. 

Enam pole kaugel mütsi-, salli- ja kindaaeg...

Märkasin, et kogu samblane maapind oli kaetud kristalselt sädeleva rüüga 

ning hommikune härmatis ei olnud veel päikesele alla andnud. 

Mustmiljon väikest peeglikest vilgutas oma helkivaid kiiri samblatuttide vahel.

 Peagi liigub vari valgusesse, härmatis taganeb,

valge muutub pruuniks ja roheliseks... 

Pudenevad kristallid muutuvad piiskadeks

  ja murravad päikesevalguse igasse ilmakaarde sädelevaks värvidemänguks.

 Vikerkaar igas veepiisas! 

 

Oli imeilus hommik!

Sepa metsajärve otsinguil

Esmaspäeval, kui olin just lõpetanud oma hommikukohvi, helises telefon. Marge ja Reigo uurisid, mis mul plaanis on ja pakkusid välja minna väikesele matkale. Loomulikult olin nõus ja usaldasin igati nende koha valikut; pealegi oli ilm selline mõnus, karge ja päikseline ja seltskond parim! Poole tunni pärast oligi mul seljakott seljas ja auto ukse ees.

Kohe selgus ka matka eesmärk – läheme otsima ühte väikest metsajärve, mida oleme juba ka varem ATV-dega otsinud, kuid tookord sattusime ikka tõelisesse padrikusse ja peale väga pikka metsas müttamist kadus jätkamise isu ära. Järjekindlus viib aga sihile ja seekord siis uuesti!
Järv ise on näha sellelt kaardilt , kõige ülal, Ruunavere kohal.

Peale kruusateelt allakeeramist ja väikest sõitu metsateel, oli pisike peatus, kus Reigo üritas GPS-ga määrata täpsemalt meie ja järve asukohta, kuid paraku see ei õnnestunud, sest internet lihtsalt sinna ei levinud ja nii pidi ta seekordki usaldama oma mälu ja vaistu.

Sellel ajal oli mul aga meeldiv võimalus lagendikul veidi ringi vaadata ja pildistada. Härmatis oli selle lagendiku taimestikule maalinud uskumatult vahvaid teoseid!

Edasi sõitsime veel mõned-sajad meetrid mööda metsa- ja põlluteed, ning siis jätkasime otsinguid juba jalgsi, sest ühtegi teed sinna järve juurde ei lähe. Metsaalune maapind oli külmunud ja liikumine oli mõnus.

Puude vahel liikudes märkasin oksal ämblikku, kes hoolimata külmast erksalt puutüvel omi asju ajas.

Pilku köitsid ka puud, millele tundus, et puuseeni lausa külvatud oli!

Metsa all oli näha ka päris palju võiseeni ja muid tundmatuid seenekaunitare, kuid veelgi kaunim oli vaade eemale, kus külm oli ainult osa metsast valgeks värvinud.

Mingil hetkel oli mul kahtlane tunne, et sellise paksu metsa vahel küll mingit järve ei saa olla, kuid just siis hakkas kaugemal puude vahel paistma heledam valgus. Samm läks kiiremaks ja seal ta oligi! Leitud! Milline vaade! Nii ilus!

Järvepind oli kaetud uhke jäämustriga!

Kuna järve ümbrus paistis vägagi kauni ja kutsuvana, otsustasime tagasi minna ümber järve. Ja oh imet – meie valitud tee viis meid täpselt metsaservas oleva autoni. Seepeale leidsime õe Margega, et Reigoga võib luurele minna küll!

Ühe peatuse palusin ma ka teha, sest mulle nii meeldis see avanev vaade ühele üksikule männipuule

Otse loomulikult ei läinud me peale järve leidmist otse koju, vaid võtsime suuna ühte vahvasse piknikupaika, kus valmistasime maitsva supi ja grillisime.

Ei puudunud ka hõrgutav kohv ja värskes õhus jätkus juttu kauemaks. Kuigi lõkke tegemisega oli üks igavene jama, ei võta me siiski metsa puid kaasa :)

Järgmise korrani!