Pages

30. november 2010

Sajab lund, juba terve tund...

Peene pitsiga kaunistatud lumehelbed hõljuvad taevast alla ja kuhjuvad maapinnale, tuues ohtralt silmailu. Lumeväli sädeleb nõnda, nagu oleks sinna kalliskive pikitud...
Muistendi järgi tekib lumehelves lumeema neitsite padjakloppimisest. Kui klopitakse virgalt, sajab paksu tihedat lund, kui laisalt, siis hõredalt.
Kui aega on palju, kasvab lumehelves peeneks ja korrapäraseks, kui vähe, siis tahumatuks jurakaks. Justkui inimene, kellele on kasvamiseks ja arenemiseks vähe aega antud.
Ühe eesti rahvajutu järgi sadanud kunagi lume asemel suhkrut. Kuid kuna inimesed seda järjest rohkem tahtnud saada, muutunud suhkur lumeks.
Liivimaal aga kõneldi, et lumi tekib õitsemisest. Talvine lumi õitsevat juba suvel jaanipäeva ajal valgete pilvedena, mida lumeõiteks hüüti.

Kõneldi veel, et surnud jahvatavad või hööveldavad ülal taevas lund. Kui sadas laia lund, siis arvati, et vanajumal on külla läinud ja lapsed aina pilluvad sülitsi lund alla. Suuremad suurema ja väiksemad väiksema sületäie. Ka vanajumala kodus olles juhtuvat seda, kuid siis raputatakse lumi peenemaks.

Muinasjuttudes märgib lumi sageli inimloomuses peituvat külmust ja kalkust, kuid üksiku lumehelbe õrn ilu sümboliseerib peamiselt tõde ja tarkust.
Sajab lund, juba terve tund....

21. november 2010

Vormsi Stonehenge



Möödunud nädalavahetus viis mind Vormsile, kus väikese ringsõidu ajal jäi silma, et Vormsi Püha Olavi kirikul ei ole torni... See-eest oli Saxby majaka lähistel põnev leida inimkätega rajatud torne, mis tegelikult on looduskaitsjate sõnul taunitavad, kuna tegemist on mereranna reostamise ja varisemisohtlike objektidega. Aga tõepoolest - nagu päris meie Stonehenge kohe! Tornide kõrgus ulatus paarikümnest sentimeetrist paari meetrini, võibolla rohkemgi. Ilmselgelt on tegu inimeste ürgse instinktiga jätta endast maha mingi märk, kuid mina tegin mälestuseks hoopis mõne pildi.
Saxby paepaljandil seistes oli näha, kuidas meri randa lõhub ja merepiir majakale läheneb. Kükitades ja lubjakivi lähemalt uurides võis eest leida rikkalikult kivistisi - enam kui 400 miljoni aasta vanuseid kivistunud säilmeid.
Kahjuks oli ilm sügiseselt sompus ja tuuline ning reisi eesmärk ei soosinud rohkem pildistamist. Seetõttu jään lootma, et satun mingil soojemal ajal taas kord Vormsile, sest seekordne saarekülastus jäi lühikeseks.

9. november 2010

Sepa metsajärve otsinguil

Esmaspäeval, kui olin just lõpetanud oma hommikukohvi, helises telefon. Marge ja Reigo uurisid, mis mul plaanis on ja pakkusid välja minna väikesele matkale. Loomulikult olin nõus ja usaldasin igati nende koha valikut; pealegi oli ilm selline mõnus, karge ja päikseline ja seltskond parim! Poole tunni pärast oligi mul seljakott seljas ja auto ukse ees.
Kohe selgus ka matka eesmärk – läheme otsima ühte väikest metsajärve, mida oleme juba ka varem ATV-dega otsinud, kuid tookord sattusime ikka tõelisesse padrikusse ja peale väga pikka metsas müttamist kadus jätkamise isu ära. Järjekindlus viib aga sihile ja seekord siis uuesti!
Järv ise on näha sellelt kaardilt , kõige ülal, Ruunavere kohal.

Peale kruusateelt allakeeramist ja väikest sõitu metsateel, oli pisike peatus, kus Reigo üritas GPS-ga määrata täpsemalt meie ja järve asukohta, kuid paraku see ei õnnestunud, sest internet lihtsalt sinna ei levinud ja nii pidi ta seekordki usaldama oma mälu ja vaistu.

Sellel ajal oli mul aga meeldiv võimalus lagendikul veidi ringi vaadata ja pildistada. Härmatis oli selle lagendiku taimestikule maalinud uskumatult vahvaid teoseid!
Edasi sõitsime veel mõned-sajad meetrid mööda metsa- ja põlluteed, ning siis jätkasime otsinguid juba jalgsi, sest ühtegi teed sinna järve juurde ei lähe. Metsaalune maapind oli külmunud ja liikumine oli mõnus.
Puude vahel liikudes märkasin oksal ämblikku, kes hoolimata külmast erksalt puutüvel omi asju ajas.

Pilku köitsid ka puud, millele tundus, et puuseeni lausa külvatud oli!
Metsa all oli näha ka päris palju võiseeni ja muid tundmatuid seenekaunitare, kuid veelgi kaunim oli vaade eemale, kus külm oli ainult osa metsast valgeks värvinud.

Mingil hetkel oli mul kahtlane tunne, et sellise paksu metsa vahel küll mingit järve ei saa olla, kuid just siis hakkas kaugemal puude vahel paistma heledam valgus. Samm läks kiiremaks ja seal ta oligi! Leitud! Milline vaade! Nii ilus!
Järvepind oli kaetud uhke jäämustriga!


Kuna järve ümbrus paistis vägagi kauni ja kutsuvana, otsustasime tagasi minna ümber järve. Ja oh imet – meie valitud tee viis meid täpselt metsaservas oleva autoni. Seepeale leidsime õe Margega, et Reigoga võib luurele minna küll!
Ühe peatuse palusin ma ka teha, sest mulle nii meeldis see avanev vaade ühele üksikule männipuule
Otse loomulikult ei läinud me peale järve leidmist otse koju, vaid võtsime suuna ühte vahvasse piknikupaika, kus valmistasime maitsva supi ja grillisime.
Ei puudunud ka hõrgutav kohv ja värskes õhus jätkus juttu kauemaks. Kuigi lõkke tegemisega oli üks igavene jama, ei võta me siiski metsa puid kaasa :)
Järgmise korrani!

6. november 2010

Hingedekuu

Looduses on surmakuu – puud on heitnud maha kirju leherüü ja viimased krüsanteemid lõpetavad viimast õitsemist. «Linnud läinud lõunamaale, lilledel on surmakuu,» lauldakse lastelaulus. Siin – seal ringi liikudes, märkame akendel küünlaleeki, rääkimata lugematutest tulukestest kalmistutel. See on kurvalt ilus. Ehkki küünlaleek on õrn ja habras, kannab ta endas midagi kujuteldamatult suurt, sest süüdates teise, ei jää ta väiksemaks, vaid seda saab kaks. Ja nii võib ühest saada kuitahes palju.
Hingedekuul on õige aeg süüvida endasse. Tõenäoliselt oleme me kõik elus vahel sellele mõelnud, kuivõrd me vajame lootust igavesele elule, et selles maailmas elada suudaksime. 
 


Küünlaleek habras ja heitlev, 
teeb hubaseks terve toa
selles on soojust, kui tunned
selles on valgust, kui vaatad
selles on soovid, kui usud...