RABAÖÖ ehk siis ÖÖ RABAS on saanud meie armsa "Objektiivi Ordu"
fotoklubi traditsiooniks ja sel aastal sai kohtumispaigaks valitud Raplamaal,
Eidapere lähedal asuv Mukri raba.
Kolm aastat tagasi sai ööbitud Suru rabas ja eelmisel aastal olime Nigula rabas.
Need erakordsed öised ja varahommikused elamused rabas ei anna asu-
ikka ja ikka tahad seda jällegi kogeda ja seda õiget päeva annab ikka oodata,
sest ootaja aeg on nii pikk.
Mukri rabarajale saab minna üle soo kulgeva tee pealt kolmest kohast:
kahelt poolt raja otstest ja ka umbes torni kohalt raja keskelt,
kus teeotsa juhatab kätte üle kraavi olev sillake.
Laugaste vahel vonklev laudtee viib Mukri rabajärve äärde,
kus sai imetleda kauneid vesiroose.
Raba keskel kõrgub uhke 14 meetri kõrgune vaatetorn,
seni ainus omataoline Raplamaal.
Vaatetornist avanevad vaated olid nii lummavad,
et võtsid peaaegu hinge kinni!
Peale õdusat õhtust lõkke ääres olemist
ronisime vaatetorni kuuendale korrusele, pugesime magamiskotti
ja uinusime miljonite taevatähtede sära all.
Hommikul ärkasime enne, kui päike läitis idas leegi.
***
Järgnevad pildid on tehtud varahommikul-
ja just sel' ajal,
mil' Raba hingas ja ringutas,
sel' ajal,
mil' Päike oma esimesi kiiri läbi pilvede pressis.
Sel' hetkel,
mil' päeva esimesed Päikese kiired maa peale laskusid
ja Raba avas oma rohelised silmad
ning hõõrus silmist une,
ikka selleks, et nägemine selgemaks saada!
Rabalaukad, avarus ja salapära,
kidurad puud ja hurmav lõhn.
Looduse hommikuvalguse ja udu voogamine
haarasid endasse kui võimas sümfoonia.
Uttu kadusid piirid näilise ja tõelise vahel.
Näen, kuidas rabamännid
on lõpuks oma ladvad uduvaibast välja sirutanud.
Õrnad ämblikuvõrgud olid kui väravad
siinse rahu ja sealse sagimise vahel.
Olen südamest tänulik meie matka- ja fotohuviliste sõpruskonnale,
kellega koos seda kõike kogeda sain!