Pages

27. jaanuar 2014

Külma ilma võlu

Nädalavahetusel oli ilm meeldivalt päikseline ja külm, 
kuid siiski ei tekitanud päris korralikud miinuskraadid mõtet istuda päev läbi soojas toas. Õnneks oli minuga ühte meelt ka Üllar, 
kes toimekalt kuuma tee termosesse valas 
ja sooja auto ukse ette ajas!
Sõit võis alata! 
Laupäeval sai mööda sõidetud mitmetest jõgedest, mis olid jääkaane all, 
 kuid see, et Munalaskme oja oli  jäävaba, tekitas imestust! 
 Mõnus oli kuulata ojakese laulvat vulinat ja nautida  hetke.

 Edasi sõites märkasime tee ääres neljaliikmelist kitsekarja, 
kes põlluservas toidupoolist otsisid. 

Otse loomulikult märkasid ka nemad meid
 ja nii me üksteist siis silmitsesimegi,
 kuni nad lõpuks metsa sülle sörkisid.
 Nüüd sai suund võetud mere äärde, täpsemalt Meremõisa,
 kus tavaliselt rohkem pimedal ajal, virmalisi jahtides viibin.
 No oli seal aga põnev! 
 See, mis külma ja sooja duelli käigus on sündinud,
on lihtsalt ime!
Selliseid uhkeid jääkristalle võib tõesti ainult jääkuninganna lossis näha!
 Viimati nägin sarnast vaatepilti Rannamõisa panga all,
seda küll kevade poole.
  Meremõisast sõitsime edasi Paldiskisse.
Meri ei olnudki jääs
aga sealne niiskus ja tuulekülm tahtsid nina peast ära viia!
 Ega seal kaua ei kannatanudki olla

ning kuigi tavaliselt käime läbi ka Pakri poolsaare  teisedki paigad,
jäi see koht täna meile viimaseks.
 Muljeid oli meie jaoks piisavalt ja ehk leidsid sinagi siit midagi põnevat!

23. jaanuar 2014

Tok-tok-tok...trummeldati täna mu akna taga

Tok-tok-tok...trummeldati täna mu akna taga ja seda päris närviliselt.  Loomulikult ma teadsin, kes see on - ikka seesama vana tuttav suur-kirjurähn, kes minu maja ees juba aastaid elektriposti otsas sepikoda peab.
Männikäbidega käis tihe askeldamine - tühjaks tehtud käbi lendas viuhti elektriposti alla ja kohe toodi sealtsamast kõrvalt  puult asemele uus...
 Toast, akna pealt õnnestus mul teha pilt sellest, kui rähn parajasti vilunult käbi puuprakku sobitas. 
 Minu aknapealset kaameraga plõksimist märkas ka üks mööduv noormees, kes imekombel kohe posti otsa vaatas ja imestas: "Näe, rähn!", ning sealsamas sõbraga kokku saades rääkis, et need rähnid on ikka imelikud küll....
On jah, aga mina otsustasin soojad riided selga ajada ja välja minna.
 Õues tõdesin, et puusepp oli ikka veel oma toimetustega hõivatud, kui korraga lendas sinna veel teinegi rähn...otse posti kõrvale, männi otsa. Järgnes pikk vaikus...
 Käbinärija jättis kohe oma tegevuse pooleli ja liikus posti taha peitu, kus ta püsis tardunult paigal. Vaikus...
Peale pikka vaikust  lõppes asi sellega, et männiotsas istunud rähn lendas ära ja minu õuemeelitaja pani talle järele. 
Vaikuses sünnivad imepärased kokkulepped!