Nädalavahetusel oli ilm meeldivalt päikseline ja külm,
kuid siiski ei tekitanud päris korralikud miinuskraadid mõtet istuda päev läbi soojas toas. Õnneks oli minuga ühte meelt ka Üllar,
kes toimekalt kuuma tee termosesse valas
ja sooja auto ukse ette ajas!
Sõit võis alata!
Laupäeval sai mööda sõidetud mitmetest jõgedest, mis olid jääkaane all,
kuid see, et Munalaskme oja oli jäävaba, tekitas imestust!
Mõnus oli kuulata ojakese laulvat vulinat ja nautida hetke.
Edasi sõites märkasime tee ääres neljaliikmelist kitsekarja,
kes põlluservas toidupoolist otsisid.
Otse loomulikult märkasid ka nemad meid
ja nii me üksteist siis silmitsesimegi,
kuni nad lõpuks metsa sülle sörkisid.
Nüüd sai suund võetud mere äärde, täpsemalt Meremõisa,
kus tavaliselt rohkem pimedal ajal, virmalisi jahtides viibin.
No oli seal aga põnev!
See, mis külma ja sooja duelli käigus on sündinud,
on lihtsalt ime!
Selliseid uhkeid jääkristalle võib tõesti ainult jääkuninganna lossis näha!
seda küll kevade poole.
Meremõisast sõitsime edasi Paldiskisse.
Meri ei olnudki jääs
aga sealne niiskus ja tuulekülm tahtsid nina peast ära viia!
Ega seal kaua ei kannatanudki olla
ning kuigi tavaliselt käime läbi ka Pakri poolsaare teisedki paigad,
jäi see koht täna meile viimaseks.
Muljeid oli meie jaoks piisavalt ja ehk leidsid sinagi siit midagi põnevat!