Hetkeolukord pakub meile peale viiruseteema ka midagi head – võimaluse olla rohkem looduses, võimaluse veeta enam aega lähedastega ning leida rohkem aega enda jaoks. Proovime meiegi Üllariga leida halvas ka midagi head ning kaunil laupäeva ennelõunal võtsime teeleminekuks kodunt kaasa termosega kohvi ja natuke hamba alla grillimist ka. No kaamerakotid sai kah kaasa võetud!
Minu soovil sõitsime Põõsaspeale. Teel olles sai kevadest talv, seda sõna otseses mõttes - kohati sadas laia ja pehmet lund ning teel oli pea 10 cm-ne lumekiht.
Kohale jõudes tõdesime mõlemad, et peale vana tulepaagi lammutamist ja uue ehitamist pole Põõsaspea enam kuidagi endine.
Vana torn oli justkui Põõsaspea sümbol, mis sinna hästi sobis.
Tavaliselt uhkeldas see alati ka mu piltidel ning eneselegi üllatuseks pole ma uuest tornist vist ühtegi pilti teinud. Kel huvi, siis googeldage "Põõsaspea tulepaak", saate vastuse.
Seevastu on Põõsaspea merevaade, rannakivid ja avarus endiselt lummav ja igatsust tekitav. See rahutunne, mida ma siit alati saan pole võrreldav millegi muuga.
Põõsaspealt liikusime edasi Perakülla, mis meie üllatuseks oli rahvast täis. Teel olles arutasime, et suvel seal küll alati nii palju autosid nädalavahetusel ei näe.
Vett oli palju ja esimesed grilliplatsid olid suurvee all.
Mere ääres oli väga tuuline ja külm ning rahvarohkuse tõttu
liikusime edasi Uuejõe sauna lõkkekoha juurde, kus jõime kuuma kohvi ning kinnitasime keha.
Edasi jalutasime Uuejõe lõkkekoha juurest taas mere äärde,
et heita pilk rändavale jõesuule.
Jõesuue on huvitavalt liivas vonklev ning vahel
voolab jõgi liivavalli taga merega rööbiti kuni 400 meetrit. Kui olime auto juurde tagasi jõudnud, otsustasime ära käia ka Dirhamis.
Teel olles tundus metsa kohal olevat kena päikesevalguseline maastik, millest droonipilti teha, kuid kui Üllar oma putuka üles lennutas, oli kõva tuul ja lumesadu kohe platsis.
Seevastu ootasid meid Dirhamis naerukajakad, kuid kui mina oma kaamerale pikema toru ette sain, otsustasid nemad oma pundiga hoopis ära lennata!
Dirhami sadamast 7 kilomeetri kaugusel asub Osmussaare saar
ning läbi kaamerasilma on hästi näha ka saarel kasvavad puud ja tuletorn.
Dirhami ja Osmussaare vahel oli huvitav murdlainetus,
just samas kohas, kus eelmise aasta augustis purjekas end madalikule kinni sõitis.
SIIA vajutades saad täpsemalt sellest lugeda!
Veel mõni lähivõte ja otsustame hakata tagasi liikuma kodu poole.
Üllari droonipilt Dirhami rannast
Enne autosse jõudmist nautisin vanade ja väärikate rannamändide varje lumel
ning võtsin istet rannakuninganna troonil. Koduteel olles sai tehtud mõned peatused - sel korral selleks, et ...ehk õnnestub saada üks hanepilt! No jäid liiga kaugele, ei õnnestunud hästi!
Sel korral selleks, et "püüda kinni" puude taha laskuv õhtupäike ja loojangukuma tiigijääl.
Sel viimasel korral aga selleks, et ...ehk sealt karjääri kõrgendiku tagant
on paremini näha neid vahvaid pilvi!
Vahel on kergem lasta oma mõtted vabaks ja uskuda paremasse homsesse!
Looduses viibimine on selleks parim võimalus!
Olge hoitud!
