Pages

26. veebruar 2017

Eestimaa loodenurgas - Läänemaa Suursoo, Elbiku, Põõsaspea

Eestimaa loodenurga võtavad enda alla Noarootsi ja Nõva valla maad, 
mis on ühed minu südamelähedasemad paigad Eestimaal. 
Sealkandis võib leida puutumata nõmme ja raba, puhast vett ja õhku, 
nautida metsavaikust või meremüha, uidata metsades ja lahtistel liivadel, 
otsida ja avastada loodusharuldusi.
 Nii viiski laupäevane rännukihk meid Üllari, Marge ja Reigoga 
Läänemaa Suursoo maastikukaitsealale,

kus Veskijärve läheduses asuvas liivakarjääris saime nautida talviseid kõrbeelamusi.
 
 Kurb oli vaadata kõrgelt liivamäelt alla põlenud raba peale,
 kus on aset leidnud mitmeid suuri metsapõlenguid.
 Ehkki tuli võib külvata tohutut hävingut, 
võib ta samas paljudele taime- ja loomaliikidele ka väga soodsalt mõjuda. 
 Sellel võib olla looduse tasakaalu säilitamisel täita oluline roll. 
Õnneks tundsid peale Veskijärve/Variku põlengut end üpriski hästi 
seal elavad mitmed ohustatud liigid, nagu näiteks kõre ja kivisisalik.
Tundub, et vähe soojemal ajal tasub sinna veelkord minna!
 Ülalt liivamägedelt alla vaadates tundus, 
et eemal-kaugel raba keskel on ei-tea-kust 
 
kerkinud üles väike rookatustega külake. 
 Loomulikult läksime asja lähemalt uurima! 
Need majad olid sinna paigaldatud justkui filmivõteteks, 
 kuid ei leidnud me kuskilt õiget vastust - 
kas siis meenutades hiljuti nähtud "Novembrit" 
või kasutades google abi.
 Uksed-aknad olid majadel igatahes kinni löödud 
ning kaameraga pisut sisse piiludes avanes selline vaade:
 Ka aed ja väravad olid olemas!

  Edasi liikusime Nõva suunas
 ning hiljem Elbiku ranna poole.
 Loode-Eesti üks suurimaid rikkusi on kaunis, 
peaaegu asustuseta rand.
 Kas siin leidsime ka rändava suudmega jõe, ei oska öelda, 
kuid sealkandis on see üks väga tavaline nähtus. 
 Ojasuurusi veesooni nimetatakse seal jõgedeks. 
 On ka kraave ja kanaleid, kuid ei ühtegi oja!
  Tuuled, lainetus, külm ja jää 
olid randa tekitanud omapäraseid maastiku-moodustisi,
 mida oli huvitav jälgida.
 Edasi kulges meie sõit minu palvel  Põõsaspea neemele,
 kus üllatuseks oli meri päris ranna lähedalt lahti.
 Tuttav paik, tuttavad vaated.
 Kividki on juba tuttavaks saanud :)
Uudishimu sunnil sai  käidud ka Österby´s, kus sai veendutud, 
et jäätee on suletud ning Haapsalusse õhtusöögile minekuks tuleb kasutada maanteed.
Oeh, seekord meenus mulle suvi, 
kui Österbyst sai 5-minutiga mootorpaadiga Haapsallu sõidetud.... 
Igatahes on, mida oodata!


13. veebruar 2017

Valgemast valgem 11.02.2017

Laupäeva hommikul oli kõik kuidagi teisiti ja valesti - ärkasin miskipärast tavapäratult vara ja akna taga oli harjumatult valge ning päikseline. Oleme selle pideva pilvisusega nii ära harjunud, et näe- pidin lausa mõtlema, et mis on pildil valesti. No ja kui ma end voodis istuma ajasin, vaatas mulle akna taga puu otsast vastu parv vareseid, kes härmatanud puuokstel kössitades  mõnusalt hommikut veetsid. See hetk oli just selline, et käisin teises toas kaamera järel ning avasin akna ... sihtisin just paika esimest kaadrit ja olin valmis päästikule vajutama, kui kuulsin miskit pea kohal, katusel...ja no seal ta oligi - "Tere hommikut!".
Nii sai mulle sel hommikul "silm peale pandud" ja ega mul ei jäänudki muud üle, kui oma kondid voodist kokku korjata ja pesemised-kohvitamised ja muud nipet-näpet kiirelt ära teha ning välja minna.
 Õues oli igal pool ilus ja härmas, 
külma tundus olema veidi vähem, kui -10.
 Eelmise õhtu niiske ja udune ilm oli kõikjale tekitanud kauni, kristalse härmatise,
 mis nüüd puid, põõsaid ja taimestikku kattis.
Loomulikult sai seda talvist ime pildistatud küll ühelt- ja teiselt poolt ning  
 väljas värske õhu käes olemine tegi tuju ja olemise mõnusaks!
 Päike oli sel päeval väga hele!
 Olles keskendunud  vaatamisele läbi kaamerasilma, 
 võttis tegelikkusega harjumine ikka mõne hea hetke.
 Selline mõnus omaette olemine ja tegevusse keskendumine
 andsid nädalavahetuse algusesse mõnusa hoo sisse
ning taas võisin tunda,
et mu mõtted olid saanud puhtamaks ja valgemaks ...